Maksuametnikke ei saa kõiges selles süüdistada, nemad teevad lihtsalt oma tööd. Kui inimene – sportlane, karjak, autojuht – saab töö eest tulu, tuleb sellelt tasuda maksud. Nii on kirjas seadustes ning seadused on kirumiseks ja täitmiseks. Samuti pole maksuameti asi hoolitseda Eesti (võistkonna)spordi konkurentsivõime eest. Ent kes siis peab hoolitsema? Klubid, alaliidud, EOK või kultuuriministeerium?
Selge, et nüüd, kus stipendium tähendab suuremat kulu kui palk – maksud nõutakse stipilt sisse tulevikus, lisaks viivis –, langeb Eesti pallimänguvõistkondade niigi kesine tase veelgi. Klubid ei suuda palgata häid, ei omasid ega võõraid. Tekib doominoefekt: noored ei arene nadide satside vastu mängides, publik kaob, seejärel sponsorid...
Hea küll, oletame, et stsenaarium pole nii must, aga paremaks asjalood kindlasti ei muutu, sest Eesti sport on vaene ja aina vaesemaks jääb.
Samas on olemas lahendusi – näiteks riigi tugi nagu Leedus või riigifirmade kohustus toetada sporti nagu Sloveenias või sponsorite maksusoodustused nagu kõikjal maailmas.
Ärge öelge, et riigi ehk valitsusega pole võimalik asju ajada. Eelarvest ju leiti 3,5 miljonit eurot noortetreenerite palgatoetuseks.
Ent kes peaks pallimänguklubisid esindama? Või on õige süsteem, kus igaüks teeb ise lobitööd ja üritab riigilt üht-teist välja pumbata?
Paraku on EOK ja kultuuriministeerium aastaid vaid pöidlaid keerutanud lootuses, et asi laheneb iseenesest või Maarjamaalt leitakse naftat. Vastasel korral oleks tosina aasta jooksul midagi ette võetud.
EOK on mitmel korral deklareerinud, et nemad pühivad käed puhtaks, alaliidud vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Seega tuleks luua uus organisatsioon – pallimänguliit. Jõudu sel kooslusel oleks: Aivar Pohlak, Jüri Ratas, Hanno Pevkur ja Oliver Kruuda, presidendid, on kõik kõvad mehed. Kas tõesti ei anna kokku istuda – kutsuda ligi ka riigikogu spordi toetusrühm, kus sees vägagi kõlavaid nimesid, kes paraku seni vaid mulli puhuvad – ja paika panna, kuidas võiks riik klubisid aidata, ja siis ideed läbi suruda? Üks on selge, mittemidagitegemisega ei jõua kuhugi.