Jüri ja Tatjana Jaanson saabusid laupäeva pärastlõunal Tallinna lennujaama, kus neid ootas soe vastuvõtt.
Jaansonid jõudsid Pekingist koju
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Abikaasade näod särasid hoolimata väsitavast lennureisist rõõmust ja kiirgasid energiat. Jüri Jaanson tõstis pärast ruumi sisenemist naerul suuga võidukalt käed taeva poole ning nautis toimuvat melu.
«Hea tunne on,» õhkas Jüri Jaanson pärast ametlikke sõnavõtte. «Muidugi olen väga rahul. Võistlus läks väga raskelt, aga ka hästi korda.»
Pekingi hõbedast tulemust ei soostunud ta varasemate medalitega võrdlema. «Ausalt öeldes emotsioonid on nii kirkad ja eredad, et mingit võrdlusmomenti ei teki,» tunnistas Jüri Jaanson õnnelikult. «Olen rahul, et olen seda tööd teinud ja suutnud ennast realiseerida. Ma ei ole neid medaleid võrrelnud omavahel. Ma ei võrrelnud seda tulemust ühegi varasema saavutusega.»
Nädala alguses haigusega kimpus olnud värske hõbemedaliomanik tunneb ennast nüüd juba hästi. «Pidasin lennureisi kenasti vastu ja päris ära ei vajunud,» sõnas mees üllatavalt reipalt. «Tunnen ennast üsna hästi, kuid olen veel nõrgavõitu. Viimased poolteist päeva olen tublisti kosunud.»
Treenerile ja abikaasale Tatjana Jaansonile, kes samuti Pekingis haigestus, möödus lennureis tunduvalt vaevalisemalt. «Raske sõit oli. Praegu olen lihtsalt natuke väsinud,» tunnistas ta ning tutvustas järgnevate nädalate plaane, mis hõlmavad ka rohkeid vastuvõtte. «Hakkame kodusesse režiimi sisse elama. Puhkame veidi, aga üritused on juba järjekorras. Igasugused sõidud ja kutsed.»
Ülevad tunded pole aga kummalgi pärast medalivõitu kahanenud. «Jagada oma elu ei saa, rõõm on rõõm ja medal on medal,» selgitas Tatjana Jaanson, kui temalt uuriti, kas talle valmistas medalivõit suuremat rõõmu kui treenerile või kui abikaasale.
Kuigi hõbemedalivõiduga ollakse äärmiselt rahul, siis pikema aja plaanidest ei soostunud eduka tiimi liikmed veel rääkima. «Teen selle hooaja lõpuni, siis võtan aja maha. Mingite suurte otsusteni ma enne kevadet ei jõua,» arutles Jüri Jaanson oma võimaliku tuleviku üle sportlasena, lisades, et otsuse tegemine sõltub paljudest pisiasjadest. «Tegureid on üksjagu. Näiteks treeningtingimuste paranemine klubi renoveerimise näol kasvõi. Ma pole valmis seda kõike veel süvitsi analüüsima. Kaifin medalipidusid!»