Noor Eesti epeevehkleja võitis MMil pronksi.
Kirpu: olin medalit väärt!
21. juuli 2014, 09:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Me olemegi kõvad!» võttis Erika Kirpu pärast pronksivõitu Kaasani MMil lühidalt kokku Eesti epeevehklemise taseme ja hajutas kõik kahtlused, et tema medali võiks liigitada üllatuste kilda. «Väärisin pronksi, olin selle nimel meeletult tööd teinud.»
Meie epeenaised on tõesti kõvad. Naiskonnana mullused Euroopa tšempionid. Irina Embrichil on seitse tiitlivõistluste medalit, Julia Beljajeva krooniti aasta tagasi maailmameistriks, nüüd oli Kirpu kord, olgugi et ta on kõigest 22-aastane, aga vehklemist peetakse vanade ja kogenute alaks.
«Erika võiks tänavu medali ära tuua, ta on selleks võimeline,» kuulutas naiskonna peatreener Kaido Kaaberma kevadel prohvetlikult. «Näe, Embrichil ja Beljajeval on individuaalsed autasud olemas.»
Veidi enam kui kuu tagasi EMil jäid Eesti neiud tühjade pihkudega. Üllatuslikult. Kirpu oli koondislastest parim, kaotas 1/16-finaalis olümpiavõitjale Jana Semjakinale ja sai 13. koha. Vahepealse ajaga pühiti pettumus ja lõhuti trenni teha. «Ettevalmistus õnnestus,» selgitas Kirpu treenerist isa Viktor. «Vorm läks pidevalt ülesmäge. Tõsi, vahepeal pidi tütar tegema ülikoolis diplomitöö, aga sai hakkama.»
Niisiis Kaasan. Eelvõistlustel purustas Kirpu kõik kuus vastast ning pääses otse põhiturniirile. Järgmine märk hiilgavast vormist?
«Midagi ta näitas, aga mitte palju,» tunnistas Kirpu. «Tundsin sel päeval end imehästi, ent siis, kui läks vehklemiseks medalite nimel... Eelmisel päeval valutas pea, hommikul oli enesetunne santi, kõik lihased valutasid. Aga ma tahtsin nii väga. Tahe viis mind medalile.»
Brasiillanna Amanda Simeao alistas Kirpu mängeldes 15:9, kolm tiitlimedalit võitnud itaallanna Mara Navarria hakkas pisut rohkem vastu ja kaotas 12:15. Siis saabus otsustav hetk, teel seisis valitsev maailmameister, kaaskoondislane ja kaastartlane Beljajeva, kes läks alustuseks juhtima 7:2. Siis sai Kirpu sooja sisse ning tegi
13 torget vastase kahe vastu. Sama hooga alistas Kirpu ka korealanna Injeong Choi, andmata talle vähimatki võimalust.
Kui tabloo kuulutas Kirpu võitu 15:12, lõid tunded üle pea. Medal oli käes. «Pisarad hakkasid silmist voolama. Mul ei olnud peas ühtki mõtet, aga hing hõiskas rõõmust. Nutt tuli iseenesest.»
Isa arvates oli kogenematus see, mis tütrelt finaalikoha röövis ja poolfinaalis 15:12 võidu sakslannast vanameistrile Britta Heidemannile andis: «Emotsioonide talitsemine vajab harjumist. Sul on medal käes, seedid ülevat hetke, ja siis pead taas vehklema minema.»
Kirpu nõustus isaga, kuid vaid osalt: «Jah, olin emotsioonide kütkes, aga lisaks hakkasid organisaatorid mind tirima siia ja sinna, oli täielik jama, ma ei teadnud, mida teha või kuhu minna ega saanud absoluutselt matšiks keskenduda. Aga see polegi tähtis, olen kolmanda kohaga rahul.»
Finaalis kaotas Heidemann 11:15 itaallannale Rossella Fiamingole, kes omakorda alistas veerandfinaalis Irina Embrichi 15:13.
MM-pronks polnud Kirpule esimene medal, küll aga täiskasvanute seas esimene individuaalne. Naiskonnaga on ta kaela saanud EMi kulla ja pronksi, juunioride ja kadettide seas tuli medaleid kamaluga.
«Olen teinud meeletult tööd, nüüd sain väärilise tasu,» sõnas Kirpu õnnest säraval häälel. «Olen kindel, et väärisin praegu pronksmedalit, aga loodan, et see ei jää mu viimaseks autasuks.»
Kolmapäeval ootab Eesti vehklemispiigasid ees naiskonnavõistlus. Kirpu kinnitas, et on selleks ajaks maha rahunenud: «Võistkondlik turniir on minu jaoks alati olnud ülitähtis ja küll ma endast parima annan.»
Medalivõitja isa: tunne on võimas!
Erika Kirpu treenerist isa Viktor, kes samuti Kaasanis viibis, oli medali üle sama rõõmus kui tütargi. «Võimas tunne oli, kui Erika veerandfinaali võitis. Ära tuli see medal! Kuid asi pole niivõrd medalis, kuivõrd arengus. Ta läheb kogu aeg paremaks. Nüüd on tähtis, et seisakut ei tuleks ja edasiliikumine jätkuks. Tal on soov enamat korda saata.»
Viktor Kirpu on tegelikult vaid poolenisti tütre treener, teise poole juhendamisest teeb ära meeskonna pealik Igor Tšikinjov. «Just Tšikinjovi osa oli ses medalis väga suur,» tunnustas pronksineiu isa kolleegi.
Mullune maailmameister, Kirpu eakaaslane Julia Beljajeva on pärit samuti Tartust. Mida seal heade mõtete linnas tehakse, et noored vehklejad aina medaleid võidavad?
Viktor Kirpu pikalt ei mõtle: «Edu tagab mitu tegurit. Esmalt traditsioonid, teiseks harjutamistingimused, mis aina paremaks lähevad, kolmandaks treenerite hullus ja neljandaks teadmised – me korjame tarkused üle ilma kokku, aga üht-teist, millega üllatada, mõtleme ka ise välja.» PM