NATO mereväe toel suure unistuse poole

Laupäeva pärastlõuna hipodroomil. Hobused tiirutavad vaikselt ringiratast, kuid võidusõitu ei toimu. Suurem osa inimesi istub siseruumides kohvikus, kus jälgivad põnevusega teleekraanilt hobuste võidukihutamist. Vahel kuuleb, kes ja kui palju on panustamisega kaotanud või võitnud. Muruplatsi ühes otsas peetakse tõsist kriketimatši, kust kostavad ingliskeelsed hõiked. Teises otsas käib Eesti ragbikoondise treening. Tekib tunne, nagu oleks Seewaldi kõrval kanda kinnitanud suur Briti impeerium.

Fookuses on seekord ragbimehed, kes on viimastel kuudel tõsiselt valmistunud Euroopa rahvaste karikaturniiriks. Sisuliselt on tegemist ragbi Euroopa meistrivõistlustega, kus Eesti teeb kaasa tugevuselt kolmanda ehk viimase divisjoni turniiril. Kolmapäeval katsutakse jõudu Montenegroga, laupäeval Slovakkia või Valgevenega. Kaks võitu tõstaksid Eesti teise divisjoni ja see on ka koondise suur eesmärk, unistus.

Eestlased ja ragbi võivad esimese hooga tunduda veidi kummalise kooslusena, kuid päris nii see tegelikult pole. Ragbi on tõeliselt sitkete meeste mäng, mis peaks ideaalselt sobima rahvale, kes on end maailma spordilukku kirjutanud võimsate maadlejate ja tõstjatega. Ala on siinmail küll uus, kuid potentsiaal arenemiseks on tohutu. Eeskujuks olgu Gruusia, mis rühkis paari aastaga mudast Euroopa täielikku tippu.