Eesti jalgpalli evolutsioon Piirist Pehrssonini

Indrek Schwede (paremal) vaatas eile staadionilt 234. Eesti koondise mängu, Lembit Peeglel on oma silmaga näinud enam kui 150 sinisärkide kohtumist. Foto: Kaarel Täll

«Koondisel oleks vaja sellist motivaatorit nagu korvpallitreener Andres Sõber. Praegu on need taustajõud sarnaselt peatreeneriga ikka väga sünge näoga,» arutleb Lembit Peegel. «Lust on kuhugi kadunud,» lisab Indrek Schwede.

Eesti jalgpallikoondis alustas eile Zenicas MM-valikturniiri, avamatšis mindi hilistel õhtutundidel vastamisi Bosnia ja Hertsegoviinaga. Postimees istus enne mängu maha Lembit Peegli ja Indrek Schwedega, Eesti spordiajakirjanduse tõeliste vanameistritega, ja vaatas tagasi taasiseseisvumise järel toimunud evolutsioonile Eesti jalgpallis. Meenutasime Eesti jalgpalli arhitekte ehk koondise peatreenereid Uno Piirist Magnus Pehrssonini. Kustkohast me tuleme ja kuhu läheme?

Uno Piir (esiplaanil) Foto: Tiina Kõrtsini / Õhtuleht

SUUR TEADMATUS

Uno Piir (1992–1993)

-Schwede: Esimese asjana tuleb meelde suur teadmatus. Ka Piir ise oli rahvusvahelise jalgpalliga väga vähe kokku puutunud.

-Peegel: Esimene matš oli maavõistlus Sloveeniaga. Ka nendel valitses teadmatus, kuna sarnaselt meiega oli tegemist äsja iseseisvunud riigiga. Tulemuseks 1:1 viik, kus Aleksander Puštov omale karistuslöögiga nime tegi. Ikkagi esimene värav, mis jääb talle alatiseks külge. See oli huvitav aeg, näiteks töötas vahepeal koondise abitreenerina Aivar Pohlak.

-Schwede: Mäletan valikmängu Lissabonis Portugali vastu. Abitreener Valeri Bondarenko viis mängueelset treeningut läbi vene keeles, kuigi tegelikult valdas ta ka eesti keelt. Pea kogu koondis koosnes eestlastest, endistest Tallinna Lõvide poistest.

Toona oli üleval kodakondsusküsimus, kuna näitaks Puštov polnud Eestis sündinud ega omanud passi. Samal ajal tahtis alaliidu juhatus, et kõige paremad kohalikud venelased ikkagi koondises mängiks. Keele ja kodakondsuse küsimus oli teravalt üleval.

Roman Ubakivi. Foto: Erakogu

HÄRRASMEHE KARM KÄSI

Roman Ubakivi (1994–1995)

-Schwede: Kuna Ubakivi oli endine Lõvide treener, siis loodeti, et ta tunneb mehi hästi ja viib nad uuele tasemele. Seda ei juhtunud. Tema saldoks jäi 21 kaotust ja üks 0:0 viik Läti vastu. Ubakivi peamine kasutegur peitus ehk selles, et kaasas koondisesse palju noori mängijad.

-Peegel: Piir oli selline pehme isiksus, kes mängis oma autoriteedi peale. Ubakivi oli samuti rahulik, kuid tunduvalt karmima käega. Ta võis mängijatele asju otse näkku öelda. Ta ei hellitanud. Piir ja Ubakivi olid mõlemad härrasmehed, kuid üks karmim kui teine.

Joel Lindpere (vasakult), Teitur Thordarson ja Mart Poom. Foto: Eesti Jalgpalli Liit

AUSTATUD VÄLJAMAALANE

Teitur Thordarson (1996–1999)

-Peegel: Lootus oli, et ehk läheb midagi paremaks. Ja läkski. Peamiselt tuleb meelde uus suhtumine, mille tagas ilmselt välismaalase kohalolu. Teda austati rohkem ja täideti väga täpselt nõudmisi. Eesti treeneritega võis mängijatele jääda mulje, et ta on üks omade seast, kuid Teituriga nii ei olnud.

-Schwede: Mängijatelt tuli kohe väga head tagasisidet. Paljud ütlesid, et tundsid end esimest korda elus profijalgpallurina. Kohe tulid ka võidud ja tulemused. Talviti sõitis Flora ehk siis Eesti koondis mitmeks kuuks Küprosele laagrisse. Perekonnad tulid kaasa ja Teitur sai seal rahulikult väga heades tingimustes tööd teha.

Ta pani paika meie kaitsemängu. Sealt tuli Eesti koondise väga sitke vastupanu. Samas löödi ka väravaid. Põnev fakt sellest ajast: 2000. aasta EM-valiksarjas läks Eesti seitset mängu juhtima, erandiks olid 0:0 viik Šotimaaga ja kaks kaotust Tšehhile.

-Peegel: Fännid saatsid Teituri väga austusväärselt ära. Kadrioru staadioni tagauksest läks mees viimast korda bussi peale ja fännid tulid sinna talle õnne ja edu soovima. Ta oli väga sümpaatne, südamlik ja soe inimene, keda kõik austasid. Tema ajal muutusid koondis mängijad väga palju, rohkem kui ühelgi teisel ajal.

KIIRE VAHEMÄNG

Tarmo Rüütli (1999–2000)

-Schwede: Ta tegi hea lühikese perioodi, kuid kanda maha ei saanud. Rüütli oli väga tuntavalt asendustreener.

Arno Pijpers Foto: Toomas Huik

USK JA ÕNN

Arno Pijpers (2000–2004)

-Schwede: Ta tõi mingisuguse enesekindluse ja õnnefaktori. Õnn naeratab tihtipeale just enesekindlatele. Lisaks tema teadmistele mängis mingil määral rolli ka see, et Arno oli Hollandist. Riigist, mis on eestlastele jalgpallis alati suureks eeskujuks olnud. Ta oli karmima joonega kui Teitur: väga nõudlik ja tulemusele orienteeritud. Teiturit iseloomustas rohkem inimlikkus.

-Peegel: Alguses oli palju reegleid, kuid hiljem lasi ta neid lõdvemaks. Näiteks sain mina koos veel mõne ajakirjanikuga koondise bussis reisida. Tema iseloom ajapikku muutus, lõpuks pidas ta mind omainimeseks. Me surusime mingis mõttes talle oma suhtumise peale.

-Schwede: Minul on hoopis vastupidised mälestused. Kui varem oli asi kuidagi kodukootum ja sõbralikum, siis Arnoga tulid reeglid. Ega see ei olegi päris normaalne, et ajakirjanikud koondisega samas bussis on. Kuigi me mõlemad sõitsime ikka pea alati nendega koos. See oli vanasti väga tavaline.

Jelle Goes ja Dmitri Kruglov Foto: SL Õhtuleht

PALLI VALDAMINE

Jelle Goes (2004–2007)

-Schwede: Valiksari läks Jellel küll aia taha, kuid minu jaoks tehti tema ajal üks väga murranguline mäng, 2:2 viik võõrsil Lätiga. Eesti mängupilt oli täiesti teistsugune: koondis valdas nii palju palli, et see tundus uskumatuna. Samas tulemust see toona ei toonud. Väga kummaline aeg: ühest küljest ei teinud ta justkui mitte midagi, kuid teisalt näitas ta, et Eesti suudab palli vallata.

Viggo Jensen. Foto: Toomas Huik

MUINASJUTUVESTJA

Viggo Jensen (2007)

-Schwede: Tema ideed ei jõudnud mängijateni. Ta oli tohutult heatahtlik inimene, kes lasi koondises ohjad käest. Viggo natuur oli liiga pehme ja seetõttu ei suutnud ta end kehtestada.

-Peegel: Mõttes võrdlesin teda Hans Christian Anderseniga, minu jaoks oli Viggo muinasjutuvestja Taanimaalt. Ta oli mees, kes tõi noori mängijaid. Neidsamu mehi, kes Tarmo Rüütli ajal tegusid hakkasid tegema.

Tarmo Rüütli. Foto: Liis Treimann

VABADUS, MITTE ANARHIA

Tarmo Rüütli (2008–2013)

-Schwede: Jelle ja Arno ajal tekkis koondisesse liiga palju reegleid ja Rüütli tõi tagasi vabaduse. Ta ei andnud seda ainult hotellis või bussis, vaid ka väljakul. Jelle tõi teadmise, et oskame palliga mängida, kuid Rüütli viis seda veel edasi. Koondisesse jõudis omaaegne Pärnu Kalakombinaadi ründav mängustiil.

Tema aja märksõnaks jääb kindlasti vabadus, kuid mitte anarhia. Meenuvad veel vahetu ja sõbralik suhtumine. Nii Tarmo kui Viggo olid natuurilt sõbralikud treenerid, kuid Rüütli suutis end kehtestada.

-Peegel: Ta tundis oma mängijaid. Dmitrijev, Kruglov, Vassiljev… need olid kõik tema enda mehed, keda teadis juba lapsepõlvest saati. Ka tema naljadel oli alati sügavam mõte. Rüütli pani kokku eelmiste treenerite toodud väärtused: kaitse, enesekindlus ja rünnak.

Magnus Pehrsson. / Scanpix Foto: SCANPIX

TÕSISE ILMEGA UUS ALGUS

Magnus Pehrsson (2014–…)

-Peegel: Tead, kõige õnnetum on see, et inimene, kes on pea kolm aastat Eesti koondist juhendanud, peaks ikka mõne sõna eesti keelt ka oskama. Näiteks «tere» võiks ikka öelda. See näitab teatud suhtumist.

-Schwede: Tol hetkel oli see treenerivahetus minu arvates õige. Rüütli võttis oma ajalt maksimumi. Edukas periood tekitas mängijates mingit rahulolu ja ilmselt oli tõesti uut treenerit vaja. Pehrssoni kiituseks peab ütlema, et tema põhjalikkus on täiesti uuel tasemel. Ta on toonud taustajõude, kellel kõigil on oma kindlad ülesanded. Tööd tehakse professionaalselt ja mängijad oskavad seda hinnata.

Tulemused pole siiski sellised, mida rahvas näha tahaks. Ma ei tea küll koondise sisekliimat, kuid kaugelt vaadates tundub, et mängurõõm on kuhugi kadunud. Vassiljev oli Rüütli ajal hiilgav, kuid nüüd ei peegeldu ka temast erilist lusti. Võimalik, et mängujoonises on mingid suretavad piirangud. Samas on väljaspool platsi tehtud samm edasi ja kindlasti see Pehrssoni põhjalikkus rikastab mängijaid.

Rüütli kasutas eelmise põlvkonna potentsiaali ära, kuid nüüd ehitatakse Pehrssoni abil paremale vundamendile uut koondist. Loodan, et isegi siis, kui Pehrssoni ajal jääb tulemus tulemata, jätab ta järgmisele treenerile hea põhja.

-Peegel: Koondisel oleks vaja sellist motivaatorit nagu korvpallitreener Andres Sõber. Praegu on need taustajõud sarnaselt peatreeneriga ikka väga sünge näoga. Võib-olla peaks Rüütlit ikka kuidagi kasutama. Tema ajal oli õhkkond hoopis teistsugune.