Kaks aastat tagasi finaalis FC Barcelonale kaotanud Itaalia kõigi aegade edukaima jalgpalliklubi Torino Juventuse viisid tänavu finaali kindel väravavaht ja raudne kaitse. Ihaldatud trofee võitmiseks tuleb neil vaigistada Cristiano Ronaldo & Co.
Gianluigi Buffoni eelviimane võimalus ehk Juventus ihkab lõpetada 21aastast põuda
/nginx/o/2017/05/02/6617005t1h2d90.jpg)
3. juuni 2017, 10:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Torino Juventus viimati klubide Euroopa meistriks krooniti, oli finaalmatšis meeskonna kapteniks Gianluca Vialli, võiduvärava lõi hallipäine Fabrizio Ravanelli ja tänavu Chelsea Inglismaa meistriks tüürinud Antonio Conte vahetati vigastuse tõttu 44. minutil välja. Penaltiseerias tõrjus Amsterdami Ajaxi meeste löögid Angelo Peruzzi ning edurivis toimetas 21aastane Alessandro del Piero.
Oleme ausad, kui 90ndatel tippjalgpalli põhjaliku(ma)lt jälginu Wikipediast nimetatud viisiku teenistuslehte silmitsedes sealt Meistrite liiga võitu ei leiaks, jääks sisse kergelt imelik, võib-olla suisa kohatu tunne. Ent kindlasti mitte nii absurdne, kui variant, et 16. hooaega Juventuse väravat kaitsev Gianluigi Buffon peab karjääri lõpetama klubide Euroopa meistritiitlita.
Buffon koos Iker Casillase ja Edwin van der Sariga on oma põlvkonna parimad väravavahid. 1992. aastal keelati jalgpallireeglitega tagasisööt väravavahile ning just nimetatud kolmik kehtestas oma esitustega muutunud tingimustes tippväravavahtidelt nõutava oskuste paketi, mille viis uuele tasemele alles praegune maailma esinumber Manuel Neuer 2014. aasta MM-finaalturniiril.
Casillas ja van der Sar on mitmekordsed, Neuer (esialgu) ühekordne Meistrite liiga võitja. Buffonil aga nimetatud autasu puudub, sest Juventus on eelmise 16 hooaja jooksul küll jõudnud kahel puhul finaali, ent need mõlemad kaotanud. 2003 penaltitega AC Milanile, tunamullu 1:3 Lionel Messile… ptui, see tähendab FC Barcelonale!
«2003. aasta kaotus penaltiseerias oli väga valus, aga olin kõigest 25aastane ja seetõttu üpris veendunud, et küll ma jõuan veel Meistrite liiga võitjaks tulla. Selle asja nimi on nooruse joviaalsus,» märkis Buffon elutargalt maikuu alguses.
«Käimasoleval hooajal olin veerandfinaali kordusmängu järel (Juventus tegi võõrsil FC Barcelonaga 0:0 viigi ja lülitas nad koguskooriga 3:0 konkurentsist – toim) muidugi väga õnnelik, aga hoidusin liigsest tähistamisest, sest minu karjääri praeguses faasis tähendab kõik peale tiitlivõidu pettumust. Ning kuna olen pidanud seda pettumust kogema niivõrd palju kordi, ei kipu ma tühja-tähja tähistama. Ainult võitu.
Meistrite liiga võitmine tähendaks mulle tohutult palju. See oleks mu karjääri suurim rõõm koos 2006. aastal Itaalia koondisega võidetud maailmameistritiitliga, vääriline autasu vapruse, jäärapäisuse ja raske tööga sillutatud tee lõpus. Olen alati Meistrite liiga võitu ihaldanud. See oleks vägev.»
Tippsport ongi karm värk, kus autasusid ei jagata, vaid need tuleb ise vaeva, töö ja õnne abil võita. Aga ikkagi. Tunduks neetult ebaõiglane, kui Buffoni karjäär lõpeks ilma Meistrite liiga võiduta. Juhtub Juventus laupäeval Realile alla jääma, avaneb jaanuaris 39. sünnipäeva tähistanud itaallasel ainult üks võimalus veel – järgmise hooaja järel kavatseb ta karjääri lõpetada.
Alates kaheksandikfinaalidest vaid ühe palli võrgust noppima pidanud Buffoni ilmasambalik karjäär poleks ainuke sümbol, mida Juventuse võit ülistaks. Keskkaitsjad Giorgio Chiellini ja Andrea Bonucci on oma ameti parimad meistrimehed, kes andnud pikalt (kergelt) põlastavat varjundit kandnud sõnapaarile «Itaalia kaitse» hoopis üllama tähenduse.
Kunagi tähistas «Itaalia kaitse» räpast, machiavellilikust käitumisest tõukuvat mängumaneeri, mis hülgas valehäbita igasuguse mänguilu. Chiellini ja Bonucci pole pühakud ning teevad vajadusel igasuguste süümepiinadeta taktikalisi vigu, aga ometi õhkub nende kaitsemängust ohtralt elegantsi ja intelligentsi. Ka lõhkumine võib olla kunst, kui seda meisterlikult teha.
Eriti ajastul, kus sajad uudisteportaalid ja sotsiaalmeedia saavad sisuliselt igal nädalal raporteerida järjekordsest Messi või Cristiano Ronaldo poolt püstitatud väravate löömisega seotud rekordist. Selles reaalsuses mõjub Juventuse distsiplineeritud ja raudne kaitse karge, suisa hipsterlikuna. Siinkohal tuleb kindlasti kiita ka klotsid õigesti kokku liiminud peatreener Massimiliano Allegrit.
***
Juventuse harukordne kodune edu tugineb (muuhulgas) infrastruktuurile
Juventus tuli tänavu kuuendat hooaega järjest Itaalia meistriks. Ei Hispaanias, Inglismaal ega Saksamaal pole kunagi midagi säärast nähtud. Erakordse edu üks põhjuseid peitub infrastruktuuris – 2011. aastal ehitatud uue ja kaasaegse kodustaadioniga on majanduslikus plaanis saavutatud kõigi peamiste koduste rivaalide ees korralik edu.
Itaalia jalgpallitaristu seis on suures plaanis kehv. Inglismaa ja Saksamaa tippklubid mängivad mõne ükskiku erandiga kaasaegsetel staadionitel, kuhu publik soovib tulla, sest neil on seal mugav ja turvaline. Inimene staadionil on klubile aga automaatne tuluallikas, sest lisaks piletile saab talle maha müüa igasugust muud kraami (fänninänn, söök-jook, mängukava). Itaalia betoonkolossid, kus pahatihti lahutab tribüüni ja palliplatsi kergejõustikurada, rahvast aga ei ahvatle ja tulu jääb klubidel teenimata.
Kirjeldatud kitsaskoht kandub üle tulemustesse. Itaalia Serie A oli vahemikus 1986 - 2000 eurosarjades näidatud tulemuste põhjal Euroopa edukaim jalgpalli kõrgliiga. Uuel aastatuhandel on Saapamaa klubid küll võitnud kolm Meistrite liiga esikohta (AC Milan 2003 ja 2007 ning Milano Inter 2010), ent kõrgliigade edetabelis jäädi esmalt alla Hispaaniale, siis Inglismaale ja viimastel aastatel ka Saksamaale.
Juventus on juba mõnda aega ainuke Itaalia klubi, kes suudab nimetatud kolme tippriigi parimatele väärika lahingu anda. Laupäeval selgub, kas neist kõigist ka jagu saada. Senise põhjal otsustades finaalid Juventuse eriala ei ole – kaheksast Meistrite liiga esikohamatšist on võidetud vaid kaks.
***
Torino Juventus
33kordne Itaalia meister (viimati 2017)
12kordne Itaalia karikavõitja (viimati 2017)
2kordne klubide Euroopa meister (1985, 1996)
2kordne klubide maailmameister (1985, 1996)