Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Joosep Susi: kas videokordused on saatanast?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Mida teha videokordustega? | FOTO: Nina Zotina/Sputnik

Jah! On küll. Jalgpalli anomaalse populaarsuse üks kesksemaid põhjuseid on alale omane dünaamika, mida võib nimetada mitmeti: pidev ootusseisund, igavus, mittelineaarsus. Teisisõnu, jalgpallis valitseb pidev teadmatus, kunas täpselt midagi juhtub. Enamgi veel, kunagi pole teada, kas midagi ülepea juhtub või ehk on (nagu antiiktragöödiais) kõik olulised sündmused juba varem juhtunud. Kõike võib alati juhtuda ja kõik võib jääda juhtumata. Kui tavapäraselt on spordivõistlusel n-ö ette teada kulminatsioonihetk, siis jalgpallis mitte. 0:0 lõppenud kohtumise puhul on keskse tähtsusega just lõputu hulk luhtunud võimalikkuseid, mis oleksid võinud juhtuda, mis juhtumata jäid, mis muutsid mängu n-ö igavaks.

Igavus tingib lõputu hulga potentsiaalseid lugusid, süžeesid, mis pidevalt võivad aktualiseeruda, ent tavaliselt olemata jäävad. Märkimisväärne osa neist võimalikest stsenaariumidest on sellised, mida valdav osa vaatajaid isegi pelgab, mida ei taheta, mis ei lähe kokku meie eetilise maailmatajuga.

Videokorduste puhul on kõige olulisem just võimalike stsenaariumide vähenemine. Kohtuniku eksimise ja mitteeksimise võimalikkuse pidev kohalolu muudab mängu atraktiivsemaks. Potentsiaalsete stsenaariumide kunstlik (tehniline) piiramine vaesestab mängu, piirab seda. Sedakaudu õõnestab videokordus jalgpalli sine quo non’i, lakkamatut ootusseisundit. Liiati on kohtuniku otsused oluline osa semantilisest paljususest. Võimalus, millest hiljem rääkida, millega vaielda, mida lakkamatult uuesti tõlgendada.

Tõsi, videokordused vähendaksid ebaõigete otsuste osakaalu. Ehk muudaks see mängu esmapilgul vähem ebaõiglaseks (esmapilgul, kuivõrd ikka leidub suur osa inimesi, kel on kalduvus petta), aga mul on tunne, et just seda jalgpall ei vaja. Tehniline sisend, mis minimeerib eksimusi, võtab ära lõputu hulga juhtumeid, kui ebaõiglust n-ö aktiivselt ei sündinud.

Kõlab ehk pateetilise sõnakõlksuna, ent jalgpalli fenomeni teine kese on eluline metafoorsus. Ühelt poolt elame läbi elu loogikat, elu paratamatusi, mille tulemine või mittetulemine on ennustamatu, elame läbi ebaõiglustki, näeme vastikuid idioote kõrvu sümpaatsete inimestega. Teisalt pakub jalgpall võimaluse ükstapuha missuguse jalgpallilise teadmisega inimesel tõlgendada toimuvat lõputult erinevalt. Seada see kohakuti enda eluga. See on sageli häiriv. Aga võluv ilmtingimata.

Ebaõigluse kaotamise vajadusse jalgpalliplatsil suhtuksin väga kriitiliselt. See on tulemuspõhine vaatepunkt. Mõelge mõnele ebaõiglasele juhtumile jalgpalli ajaloos. Kas see on halvanud jalgpalli? Vaevalt. Selliste seikade võimalikkuse olemasolu on rikastav! Isegi kui jumala kätt enam ei juhtu, kui Rivaldo alatud kukkumised ei lähe läbi.

Jalgpallilikkuse tuuma silmas pidades mõjuvad alarmeerivalt ka järgmised neli punkti:

1. Kohtunik ei ole enam mängu loomulik osa, vaid midagi kõrgemat. Nagu need traditsioonilised 19. sajandi romaanid kõiketeadva jutustajaga. Hoopis põnevam on protagonist, kes teab vahel jutustajast rohkem.

2. Kohtuniku vastutus muutub ebamääraseks. Ta pole enam inimlik aspekt inimlikus mängus, vaid raalile toetuv tehisintellekt.

3. Videokordused lõhestavad jalgpalli. Kas pole nii, et vutti taotakse igal pool, igas urkas ikka samamoodi. Väravapostid, mängijad ja kohtunik. Videokorduste olemasolu hakkab eristama eri tasanditel kohtumisi olemuslikult. Ühel pool tehnikaga elimineeritud eksimisvõimalikkus, teisal aga naturaalne konfliktsituatsioon (madalamad liigad, noorteklassid).

4. Loomulik emotsioon. Väravatähistused on muutunud sedavõrd ebalevaks. Piisab sellest, et esimene reaktsioon pole enam päris loomulik ja kohe on kadunud niivõrd vajalik loomalik püherdamine murul.

Eks neid põhjuseid võib jäädagi tooma. Oluline on aga, et küsimus ei seisne ju selles, kas videokordused mängu vältel on efektiivsed või mitte, vaid selles, kuidas see mõjub jalgpalli kõige väärtuslikematele tunnustele.

Kirjanduslike tekstide toimetamise puhul tuleks alati võtta alghoiakuks põhiküsimus: mis on see, mida mitte mingil juhul ei tohiks puutuda? Mis muudab teksti ainulaadseks ja kordumatuks? Sest iga tekst evib eriilmelist tuuma, olemuslikku keset, mille teisendamine loob põhimõtteliselt uue teksti. Sageli kvaliteedi langemise hinnaga. Tuleb leida tuum, essents!

Keegi ei kahtle, et kõik spordialad peaksid ühel või teisel moel ajaga, iseäranis tehnika arenguga kaasas käima. See on paratamatu. Oluline on siin muudatuste olemus. Progress progressi pärast, uuendus uuenduse pärast pole mitte kusagil viljakas käitumismuster, meenutab hoopis 19. sajandi loodusteaduslikku positivismi, mis nagu teada, õige pea üle viskab.

Eks igasuguste uuenduste vaikiv eesmärk seisne ikkagi kõige olulisema, südamiku esiletoomises, võimendamises. Kas pole nii, et just jalgpall on seda imekombel pea alati suutnud. Jalgpalli populaarsuse püsimine kõige erinevamates maailma nurkades, eri tasanditel põhineb paljuski mõtestatud käitumisel uuenduslikes olukordades (kas või televisiooni võidukäik; turumajandusliku situatsiooni efektiivne kasutamine) ja suutlikkuses samal ajal säilitada vajalik traditsiooniline element (mäng ise ei muutu). Seega, progressikultusega võib kaasa joosta küll, aga see ei tohiks lörtsida olemuslikku tuuma!

Lõppeks. Jälgimis- ja vaatemänguühiskonnas, Benthami ja Foucault’ panoptikonis, on kena, et maailmas on üks muruplats, kus otsuseid teeb jälgimisvahenditest ilma jäetud õnnetu pimesikk.

Tagasi üles