Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Olümpiapronks varjas tiimikaaslaste eest surmahaigust

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Suurbritannia jooksja Anyika Onuora | FOTO: Martin Rickett/PA Wire/PA Images

2015. aastal põhjustas malaaria ülemaailmselt vähemalt 429 000 inimese surma. Eluohtlikus seisus oli ka malaariasse nakatunud Suurbritannia jooksja Anyika Onuora, kes suutis haigevoodist siiski tõusta ning Rio de Janeiro olümpiamängudel pronksmedali võita.

Onuora ei soovinud enne 2017. aastat oma lugu jagada ning hoidis juhtunut salajas isegi oma tiimikaaslaste ees. Nüüd rääkis Onuora läbielatust BBC raadiosaatele «Sporditund».

«Keegi peale minu perekonna ja lähedaste sõprade sellest ei teadnud. Ma ei teadnud, kuidas inimesed sellele reageerivad. Mulle ei meeldi, kui inimesed mulle kaasa tunnevad. Mulle pole vaja haletsust, olen päris iseseisev. Aga teadsin, et pean oma loo lõpuks ära rääkima,» sõnas ta BBC-le.

Onuora külastas oktoobris 2015. aastal Nigeerias Nri külas oma sugulasi ning läks seejärel elukaaslasega Dominikaani vabariiki puhkama. Seal tõusis tal aga palavik ning kodumaale naastes läks ta kohe arsti juurde. Kodukoha Loughborough arstid nägid, et Onuoral on probleeme neerudega ning soovitasid tal konsulteerida Londoni spetsialistidega.

Sinna naine sõitiski, kuigi teekond oli karm. «Kukkusin haigla ees autost välja tulles kokku, kuid ütlesin, et kõik saab korda. Arstid olid mures ning ma küsisin, et kas te ei saa lihtsalt mulle mingeid ravimeid anda. Ma olin ikka väga naiivne. Arst ütles aga, et pean haiglasse minema. Siis sain teada, et mul on malaaria.»

Ta oli küll võtnud malaariavastaseid tablette, kuid jäi siiski haigeks. Onuora seis läks üha hullemaks ning arstid ütlesid, et kui palavik tõuseb tunni jooksul üle 40 kraadi, on see eluohtlik. Jooksja voodisse pandi jääkotte ning prooviti palavikku alandada.

«Ma olin hirmul. Vigastusest võib alati paraneda, aga asi puudutas mu tervist ikka tõsisel määral. Ma olin surmale nii lähedal ning see oli kõige hirmutavam – ma ei teadnud, kas jään elama. Ma ei mõelnud karjäärile ega olümpiale.»

Siiski palavik alanes ning järk-järgult läks ka Onuora enesetunne paremaks. Jooksja õppis uuesti käima ning sai paari kuu pärast teha jooksusamme. 40 nädalat pärast haiglasse saabumist oli Onuora 4x400 meetri jooksus olümpiafinaali stardis. Veel enam, ta võitis pronksmedali.

Emily Diamond, Eilidh Doyle, Anyika Onuora ja Christine Ohuruogu võitsid Rio olümpiamängudel pronksmedali 4x400 meetri jooksus (AP Photo/Matt Dunham) / MATT DUNHAM/AP

«Vau. Kui ma medali kaela sain, hakkasin värisema – see medal on ju päris! Olin sellest hetkest unistanud juba väikese põnnina. Suutsin hetke nautida,» rääkis ta, kuid lisas, et pingelangus tuli hiljem olümpiakülla jõudes.

«Minu toakaaslane oli juba sügavas unes ning lootsin teda mitte äratada. Kell oli kaks öösel ning mul oli lõpuks hetk medalit imetleda. Ma ei suutnud seda enda sees hoida. Läksin tualetti ja nutsin. See oli šokk. Üks medal, mida alati endale tahtsin, oli olümpiamedal. See oli unustamatu!»

Tagasi üles