Eesti korvpalluritel on kombeks anda USA üliõpilasmeeskondadele valusaid õppetunde. 1970. aastal oli mängus ameeriklastega võidukas meie legendaarne põlvkond, eile said samaga hakkama praegused koondislased.
41 aastat hiljem – Eesti korvpallurid ikka USAst paremad
8. august 2011, 08:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eilne 75:64 võit polnud aga lihtsalt võit, vaid andis ka kodusel turniiril täiseduga kindla esikoha. Üle hulga aja oli saali kogunenud korvpallifännidel põhjust oma lemmikute üle südamest rõõmustada – võrreldes varasemaga on koondise mäng muutunud tänapäevaselt kiireks ja teravaks.
«Mingil määral on meie mäng tõesti muutunud,» tõdes eile 35 minutit rassinud Gregor Arbet. «Päris vaba mäng pole siiski lubatud, kui paar korda on kiire või poolkiire rünnak ebaõnnestunud, tuleb hoog maha tõmmata. Mängijatele on selge, millal võib peale visata.»
Eilseski võidumängus algas Eesti otsustav spurt Rain Veidemani kiirrünnakust ja emotsioone lakke paiskavast pealtpanekust. Sellele järgnesid Janar Taltsi kaks ründelauast saadud palli korvi sokutamist ning Kristjan Kanguri kolmene. 17:0 vahespurt viis Eesti 65:54 juhtima ning edu enam käest ei antud.
«Alguses mõtlesime vist pisut üle – maa-ala vastu liikus pall hästi ja meestel tekkisid ootamatult vabad viskekohad,» rääkis Eesti koondise peatreener Tiit Sokk ja lisas, et ameeriklaste kaitse üllatas, kuid samas pakkus ka head võimalust maa-ala vastu mängida.
Alguses loodeti kolmestele
Kui eestlaste kolmesed ei tabanud, hakati rohkem palli korvi alla söötma ja ka sealt hakkas punkte tulema. «Lootsime alguses kolmeste peale, aga nagu näha, siis ei tabanud ja edu see meile ei toonud. Lõpuks murdsime rohkem korvi alla,» selgitas Veideman. «Kohati mängisime üle ja kõik tahtsid sõbrale edasi sööta. Arusaamatu, miks ameeriklased seda maa-ala mängisid, korvi alla väga kokku nad ei tõmmanudki.»
Päev varem mängus Rootsiga väsimust kurtnud ja vaid viis minutit platsil viibinud Veideman oli eile taas särtsu täis. «Täna (eile – toim) oli kõik juba normaalne,» tunnistas ta.
Näpuvigastuse tõttu mängu Rootsiga sootuks vahele jätnud Kangur tõi aga eile parima 20 punkti. Koondise kapteni väikse sõrme kõõlusest on tükk lahti ning selle paranemiseks vajaks ta kolm nädalat puhkust.
Enesekindel Arbet
«Sõrm on ikka valus ja puruks, kuid doktor Kalle Põder meisterdas ise mulle hea kaitse ja see pidas hästi vastu,» rääkis Kangur. «Alguses oli psühholoogiline barjäär ees, kuid mängu ajal on adrenaliin üleval ja siis ei panegi valu tähele. Arvan, et saan ikka ka järgmistes mängudes osaleda, kuid eks tuleb olukorda jälgida.»
Soku hinnangul oli Eesti poolelt turniiri üks parimaid aga Arbet. Juba aastaid kaitsespetsina tuntud mees on muutunud ka rünnakul enesekindlaks. «Ma ei oska öelda, tänu millele on enesekindlus tõusnud,» mõtiskles Arbet. Küll aga oskas ta rääkida meeskonnas valitsevast heast sisekliimast. «Nagu öeldakse – duhhi meil on. Isegi täna, kui lõpus oli väga raske, suudeti võidelda.»
Laupäeval alistas Eesti Rootsi kergelt, kuigi arvud seda ei näita. Lõpuvile kõlades näitas tabloo eestlaste edu 65:60. Eesti poolelt ei tõusnud keegi väga esile, punktegi visati ühtlaselt: Arbet 12, Saage ja Toome 10. Kuna Kangur istus terve mängu pingil ja Veideman sekkus vaid esimesel poolajal viieks minutiks, jagus mänguaega ka neile, kes tavaliselt pinki nühivad.
Kaido Saks tõi 14 minutiga üheksa punkti, Tanel Kurbas piirdus küll kahe silmaga, kuid mängis 17. minutit.