Traagilise avarii teinud tsiklimees lõpetas karjääri

«Eile oli kõige kohutavam päev minu elus. Mulle nii hingelähedane motosport tõi kaasa mustad pilved mitte ainult minu, vaid paljude, paljude ellu, kelle lähedane oli Anna Liisa Udumäe,» kirjutas murest murtud Juul eile õhtul biker.ee foorumis.

Ma langetan täna pea kurbuses kõikide Anna-Liisa lähedaste ees. Just minu mootorratas oli see, mis pärast kokkupõrget kaasvõistlejaga juhitavuse kaotas ja noort tütarlast täiskiirusel tabas, mis tõi kaasa tema hukkumise.

Motosport on ohtlik. Seda teavad ilmselt kõik. Mulle on viimase päeva jooksul mind ümbritsevad inimesed öelnud, et see ei ole sinu süü, lihtsalt läks nii, sa ei saanud midagi teha... Jah, ma tean seda, motosport on ohtlik ja ma tean millise riski ma ise ning teised kaasvõistlejad sellega võtavad. See aga ei muuda olematuks asjaolu, et elu kaotas noor inimene, kes ju ei olnud motosportlane. Kes ei olnud teadlikult seda riski võtnud. Ehk on küüniline mõelda, et inimese hukkumist oleks kergem taluda, kui ta oleks olnud ise võistleja, aga ilmselt see nii on.

Ma isegi ei suuda ette kujutada, mida tunnevad täna Anna-Liisa lähedased. Seda kurbust ei peaks keegi taluma. Ammendavaid vastuseid küsimusele, miks kõik nii läks, ei ole. Vastused ei muuda juhtunut olematuks aga siiski püüan anda edasi mõne sõnaga selle, mis juhtus.

See oli vist kolmas ring. Minu ees sõitnud Läti võistleja oli just ebaõnnestunult sisenenud kiiresse paremkurvi enne sirget, mistõttu ta selle kurvi nn «pikaks» sõitis. Olin tema taga kaks ringi kinni olnud ja sain aru, et on võimalus tast mööda sõita. Olin sisemisel trajektooril ning väljusime kurvist sirgele kõrvuti. Ootamatult muutis ta oma sõidutrajektoori ja sõitis mulle tugevasti vasakult küljelt sisse. Kukkusin oma ratta seljast pooleldi maha, lohisesin sisuliselt ratta kõrval ja püüdsin veel kuidagi olukorda kontrolli alla saada. Kahjuks tulutult. Kui olin aru saanud, et olukorda päästa enam ei õnnestu, lasin rattast lahti ning teadsin kohe, et tuleb hull kukkumine – kiirus oli väga suur, kuid lootsin parimat. Kui olin pärast pikemat lohisemist ja keerlemist raja ääres peatunud, sain aru, et suuri vigastusi mul ei ole, tõusin püsti ja lonkasin rajast eemale ohutumasse tsooni. Keegi hüüdis et on vaja kohe kiirabi, viipasin vastu, et minuga on kõik korras. Siis jõudis kohale, et keegi on veel raja ääres maas. Esialgu arvasin, et tegu on minuga kokku põrganud kaasvõistlejaga, kuid üsna pea sain aru, et tegemist on hoopiski kolmanda isikuga.

Nagu ütlesin, vastuseid tegelikult ei ole. Samuti ei muuda juhtunut olematuks miski. Samal ajal tean, et kui mind seal stardis ei oleks olnud, oleks Anna-Liisa täna sama särav ja rõõmus kui eile hommikul. Eks me kõik tahame vahel muuta olematuks möödunud päeva , keerata ajaratast tagasi ning alustada uuesti. ... kui palju ma annaksin praegu selle võimaluse eest. Paraku ei ole see võimalik.

Jätan siinkohal hüvasti Anna-Liisaga ning samuti ka motospordiga. See traagiline võistlus jäi minu viimaseks stardiks ringrajal. Ma mäletan hea sõnaga kõiki neid, kellega mul nende aastate jooksul on ringraja ääres kokku puutuda olnud ning kelle kõigi kaasabil on need aastad olnud unustamatud. Kahjuks jääb unustamatuks ka see traagiline lõpp. Puhka rahus, Anna-Liisa.»