Rein Taaramäe tegi rattaprofid.ee blogis kokkuvõtte eilsest Hispaania velotuuri avaetapist.
Pettunud Taaramäe kritiseeris meeskonnakaaslasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Taaramäe kirjutab: «Elu neljas Grand Tour algas siis eile, kuid tegelikult võin isegi öelda, et esimene etapp oli reedel, sest paraad (tiimide esitlus) venis oma 3 h pikkuseks ja see oli ülimalt väsitav. Aga suurtuuri juurde käibki nö. naps ja nali. Üritust proovitakse alati avada võimalikult huvitavalt, et rahval ja meedial rohkem võimalusi sportlastele ligi oleks pääseda.
Hispaania on väga mõnus maa rattasportlasele, sest rahvale see ala väga meeldib ja linnas rattaga sõites ollakse meie vastu äärmiselt sümpaatsed. Vastame rahvale samaga. Jäime mitu korda seisma ja fännid said meiega poseerida.
Eilne 13,5 km pikkune meeskonnasõit läks hästi – kartsin, et lõpetame viimastena, aga nii hullusti ei läinud. Prantslastega pole aga võimalik head tulemust välja sõita. Nende mentaliteet on väga pehme ja taktikat ei ole kah võimalik paika panna. Koosoleku ajal mõtlevad kõik piltlikult kaasa, aga sõidu ajal teevad ikka nii, nagu ise arvavad. Meeskonnasõidu taju kah enamustel puudub.
Treeningul eelnevalt keegi midagi läbi ei taha proovida (pakkusin ratturitele mitu asja välja, mida võiks trennis eelnevalt teha, aga keegi ei teind kuulmagi). Lisaks on tiimis enamus mehed sellised, kes kardavad allamäge sõita ja kurvides samamoodi hakkama ei saada. Tundub, et paljud kardavad valu, aga see kaasnebki meeskonnasõiduga. Kui seda pole, siis ei ole ka miskit head loota!
Minul isiklikult oli eile väga lihtne sõit. 1,2 km enne lõppu, kus tegin kildase vahetuse, oli raske – ajasin 1 km jooksul 550 w ja pärast jõudsin veel tiimile tuulde hüpata – vot see oli valus! Jõu poolest oleksime võinud lõpetada 4-5. kohaga!
Touril sain mõned õppetunnid, et mida ja kuidas meeskondlikus eraldistardis teha tuleb ning tahtsin siin neid tiimiga jagada, aga kõik on nii targad, et keegi ei võta kuuldagi. Sõidu lõpuks olin hääle ära karjunud – üritasin tiimi motiveerida ja õpetada, aga midagi ei võetud kuulmagi. Kõige selle peale võin öelda, et meeskond polnud piisavalt motiveeritud. Vot, rohkem pole siia eilsest midagi lisada, mõned mehed olid muidugi tublid ka, aga üldine seis jätab soovida.
Täna peaks sprindipäev olema, kuid sprinteritel ei saa kerge olema 1500 m tõusu esimesel 175 km päeval ja lisaks on viimasel kildal mingi salapärane tõus. Keegi ei tea, milline. Kaardilt vaadates otsetee, aga umb 400 m tõusu 10% ja pärast seda 500 m jooneni, aga nendes Vuelta kaartides ma pärast 2009. aastat enam väga kindel pole.
Loodan, et täna lõpus on kelleltki abi loota, aga kui ei olegi, saan üksi ka hakkama. Sokutan end Nibali taha ja asi korras.
Olen siin kokkuvõtte pärast. Prooviks jällegi esikümmet rünnata ja asjade heal kokkulangemisel võib tulla ka etapivõit. Aga võtan ühe päeva korraga. Võimalik, et väsimus tuleb veits kiiremini, sest Tour on ikkagi jälje jätnud. Näiteks vereproov näitas ka, et uusi noori punaliblesid on organismil raske toota, aga vanu on veel siiski enam-vähem piisavalt alles. Aga kas ka Vuelta lõpuni kestab? Muidu hematocrit ja hemoglobin, mis Touriga langesid vastavalt 40% ja 134, taastusid tagasi tasemele, mis nad olid Touri alguses (43% ja 145). Ferritiin samuti oli enne Touri 180 ja pärast 130 ning nüüd jälle samal vanal tasemel. Nii et asi väga hull pole.
Räägin vist esimest korda siin oma vere koostisest ja need, kes neid numbreid jagavad, saavad aru, et mul on nö kehv veri. Aga see on looduse poolt paika pandud ja seda ma millegagi muuta ei saa vähemalt lubatud teel. Olen proovinud viimase aja imemeetoodit, millest kõik vaimustuses – kõrgmäestiku laagrit – aga seal läks veri veel kehvemaks ja igast toidulisandid ka miskit ei muuda. Lihtsalt olen selline ja ega ei muretse kah, sest jõuan ju kenasti, mida muud vaja ongi.»