Armeenia loodab Eesti unistuse täitumisele

Millist jalgpalli mängib Iirimaa, millised on nende nõrkused ja miks Eesti jalgpallikoondisel on eelseisvates EM-valikmängudes palju armeenlastest poolehoidjaid, kirjutab Armeenia ajakirjanik Davit Galstjan.

Nagu iga armeenlase jaoks, seostub ka mulle Iirimaa koondis halbade emotsioonidega, nagu suur pettumus ja tõdemine, et unistus Euroopa meistrivõistlustest oli nii lähedal, kuid ometi ei suutnud me seda saavutada.

Nüüd on Eesti jaoks seesama unistus veelgi lähemal ja ma loodan, et te ei ela üle samasugust pettumust nagu mina. Eesti jaoks on õhus praegu ainult kaks varianti: kas teha ajalugu või olla nagu alpinist, kes ronis oma unelmate mäel, kuid kellel jäi viimane samm astumata.

Ma tõesti loodan, et te saate sellega hakkama, ja kui lugesin pärast play-off’i loosimist Armeenia spordiportaalide kommentaare, siis nägin, et Eestile hoiab pöialt peale minu veel väga palju armeenlasi.
Põhjus, miks siin nii palju Iirimaa vastu ollakse, seisneb viisis, kuidas nad üldse nii kaugele jõudsid. Täpsemalt mäng 11. oktoobril Dublini suurepärasel ja modernsel Aviva staadionil, kui alistati Armeenia 2:1.

Rahvavaenlasest kohtunik

Edasipääsu otsustavas mängus (heas hoos Armeenia pidi võitma – toim) 28. minutil saadeti Armeenia väravavaht Roman Berezovsky ekslikult platsilt, mis tõele aru andes tähendas sisuliselt armeenlaste unistuste purunemist.

Sellega kerkis Hispaania kohtunik Iturralde Gonzalez ühtlasi Armeenia tagaotsitavate nimekirjas esimeseks meheks, kuna ta eksis ühes episoodis koguni kaks korda.  

Esiteks ei näinud ta, et iirlane Simon Cox mängis käega – viimane tunnistas seda pärast isegi BBC-le. Ekslikult näitas kohtunik punast kaarti Berezovskyle (kohtunik nägi, et armeenlaste väravavaht mängis palli karistusalast väljaspool käega, kuid videokordus näitas selgelt, et nii see polnud – toim) ja järgnenud vaidluses oli just Cox üks aktiivsemaid, kes Berezovsky eemaldamist nõudis.

Pärast nimetas The Guardiani jalgpalliajakirjanik Paul Doyle seda silmakirjalikkuseks, kuna Iirimaa oli maailmameistrivõistluste play-off’is (2009. aasta novembris – toim). Thierry Henry kurikuulsa käepalli ohver ja nende pisarad panid ülejäänud maailma neile kaasa tundma, kuna neile tehti liiga.

Tõsi, valikturniiri lõpp ja Armeenia väljalangemine meie ajaloo parimalt kvalifikatsiooniturniirilt oli küll emotsionaalselt väga valus, ent kui hingepiin kõrvale jätta, võitis B-valikgrupis teise koha väga kogenud meeskond, kes ei jõudnud nii kaugele ainult Hispaania kohtuniku jämeda valeotsuse tõttu.

Iirimaa on klassikalist briti stiili harrastav meeskond, kellele meeldib keskväljal söödumängu asemel üritada vastaseid murda pikkade pallidega. Nüüd mängivad nad edukalt ka cattenaccio’t (Itaaliast tulnud väga kaitsev stiil – toim), mille neile on toonud üks tänapäeva jalgpallimaailma kogenumaid treenereid – Giovanni Trapattoni.

Hoolimata kõigest pean mina just Trapattonit Iirimaa koondise kõige tugevamaks küljeks. Näiteks ütleb ta alati juba eelmisel päeval ausalt ja enesekindlalt välja algkoosseisu,  samal ajal kui paljud nooremad tänapäeva juhendajad varjavad seda nii kaua kui võimalik.

Väikeriigi tõestusmoment

Eriti täpselt leiab ta üles vastaste nõrkused ja teeb vahetusi, mis väga sageli täkkesse lähevad. Kas või esimeses, Jerevanis peetud EM-valikkohtumises Armeeniaga, mille Iirimaa võitis 1:0 76. minuti väravast, toodi tabamuse autor Keith Fahey sisse kaheksa minutit varem. Dublinis valiti mängu parimaks Simon Cox, kes asendas viimasel hetkel vigastada saanud esiründajat Robbie Keane’i.

Armeenlased, kes avastasid Youtube’ist video, kus Keane 48 minutit enne matši karaoket laulab, mõtlesid, et on õnnega koos, et Los Angeles Galaxy ründaja kohtumisest eemale jääb.

Millal Iirimaal probleeme tekib? Esmalt siis, kui vastane otsustab palli maas hoida ja mängida valdavalt keskelt ja kiirete söötudega. Seda me nägime Dublinis, kui seal mängis Venemaa, aga ka siis, kui Dublinis mängis Armeenia.

 Just seda stiili viljeledes õnnestus Armeenial isegi vähemuses olles skoorida, millega ühtlasi lõpetati Iirimaa kaheksamänguline seeria, kus polnud enda väravasse palli lastud (vastasteks olid Andorra, Venemaa, Slovakkia, Horvaatia, Itaalia, Makedoonia, Šotimaa ja Põhja-Iirimaa – toim).

Selle muljetavaldava seeria suutis Armeenia lõpetada ja nüüd peab Eesti suutma seda, mida meie ei suutnud – näidata maailmale, et väiksed riigid ei pruugi olla pelgalt kõrvaltvaatajad, vaid ka täieõiguslikud osalejad nii olulisel turniiril nagu Euroopa jalgpalli meistrivõistlused.