/nginx/o/2009/09/23/239612t1hfc22.jpg)
Odaviskaja Andrus Värniku karjääri tipphetkest on möödas neli aastat ning eksmaailmameister seisab teelahkmel – kas sõita Usbekistani treenima ja jätkata profina või otsida äraelamiseks tööots ja toksida oda poolamatöörina.
Värniku valikud – Usbekistani või tööle
/nginx/o/2011/06/01/606586t1hfd1b.jpg)
23. september 2009, 08:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühes on aga tiitlivõistlustelt kaks medalit korjanud Värnik kindel, karjäärile ei kavatse ta punkti panna, oda pildumine pole peatselt 32. sünnipäeva tähistavat meest veel lõplikult ära tüüdanud. Grammikese innustust sai ta tänavusest kevadest, kui Jõgeval lendas piik 82 meetrit. Kuigi hooaja teine pool kujunes mehe enda sõnul ümmarguseks nulliks, soovib ta tõestada, et suudab oda endiselt kaugele visata.
Viimastel päevadel on Värnik tegelenud erinevate võimaluste plusside ja miinuste kalkuleerimisega. Tuleviku suhtes tuleb otsus langetada nädala jooksul, treener Sulev Lepik sõidab kaugele Usbekistani oktoobri teises pooles. Kui Värnik tahab samale rongile hüpata, tuleb varsti alustada viisa vormistamist.
«Usbekistani mineku plaan on päris kõva, kuid sinna minekuks pean tundma, et olen selleks valmis,» rääkis Värnik. «Samas tean, et treeninguvõimalused on seal korralikud, saaksin poolteist kuud rahulikult harjutada. Igav reis see kindlasti poleks.»
Kuid Värniku ja Usbekistani vahel seisab veel üks suur takistus – pikk vahemaa. Korduvalt paanikahäiretega võidelnud mees on viimastel aastatel lennureisidest hoidunud. Viimane pikem retk oli tal kaks suve tagasi Jaapanisse Osaka MMile.
Värnik annab endale eelseisva katsumuse keerukusest aru, ent vähemalt praegu on ta valmis enda jaoks ebameeldiva teekonna ette võtma. «Kui tahan korralikult treenida, ei jää mul ilmselt muud üle,» nentis ta.
Karjääri tipphetkedel ammutas Värnik tuge treener Heino Puustelt. Kuid juba mullu muutus side kahe mehe vahel õrnemaks, tänavu on odamees treeninud üksi või Lepiku juhendamisel. Kuid nüüd on Lepik sidumas end just Usbeki odaviskajatega ning Eestis jääks Värnik taas üksinda.
«Elu on näidanud, et päris üksi ei saa ma hakkama… Sulevi abi oleks väga vajalik, see tagas kvaliteetsema töö,» möönis Värnik ning jätkas mõtisklust teemal, kas ta üldse on enam tipptasemel tulemust tagavaks tööks võimeline. Enne kui tuleviku suhtes midagi otsustada, soovib ta leida endas vastust just sellele küsimusele.
Olenemata Värniku tegemistest on Lepik igal juhul kaugele maale siirdumas. Samas oleks usbekid nõus ka Värniku elu kergendama. Treeninglaagri ajal saaks ta elada soodustingimustel, see aga hoiaks kulutused väiksed.
Paraku ongi just materiaalne olukord Värniku jaoks üks võtmeküsimusi – praegu peab ta läbi ajama Eesti Kergejõustikuliidust laekuva 3000-kroonise toetusega. Vähemalt septembriks alaliidu poolt kehtestatud toetuste kärbe mõjutas teda kõige valusamalt, MMist loobunud mehele tehtavaid väljamakseid vähendati poole võrra.
Isiklikke sponsoreid pole aga endisele maailma parimale alles jäänud. «Mati Lilliallik ajas mulle välja auto. See on ka kõik,» nentis Värnik.
Just rahapuudus on põhjus, miks Värnik mõtleb spordi kõrvalt tööle asumisele. Kettaheite olümpiapronks Aleksandr Tammert on kahe asja sobitamise võimalikkuse hea näide. Samas ei vedele vabu töökohti tänaval.
«Mul on töö suhtes mõned mõtted, kuid konkreetseid otsuseid pole. Kui aga toetus ei suurene, pole tööleminekule alternatiivi,» tõdes Värnik. «Raha pole küll minu jaoks kõige tähtsam, kuid 3000 krooniga pole ju võimalik ära elada.» Millise ametiga võiks ta leiba teenida, ei soostunud atleet avalikustama.
Andrus Värnik vormi kaotusest: see olen ju mina!
Kuigi Andrus Värnik täitis Berliini MMi normi juba kevadel, jättis ta aasta tähtsamale võistlusele sõitmata. «Vigastuse tõttu tekkis kuuajaline paus ning vorm kadus täiesti ära. Võimalik, et oleksin visanud 77 meetrit, kuid sellise tulemuse pärast ei tahtnud ma minna,» selgitas ta toonast otsust.
Kuid kuidas suutis kerge vigastus sportlase vormi täielikult nullida? «See olen ju mina – Andrus Värnik!» lausus kogu karjääri ebastabiilsusega hiilanud odamees naeratades. «Tegelikult polnud ka kevadeks vorm ajastatud, MMi A-norm täitus puhta tööga.»
Värniku sõnul ei saa lõppenud hooaega päris nullilähedaseks lugeda, ta meenutas, et üks tagasihoidlik 82-meetrine vise õnnestus ikkagi teha. «Minu jaoks on oluline, et sportimine pakuks rõõmu. Tänavu tuli seda natuke juurde – tõsi, mitte palju,» rääkis ta. «Just see annab edasiseks tõuke.» (PM)