Kuidas eestlane Chelsea publiku rõkkama pani
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmisel nädalal toimus Inglismaa jalgpallis üks oodatumaid lahinguid, kui Londonis kohtusid rikkuritest omanikele kuuluvad Chelsea ja Manchester City. Siinkirjutajal õnnestus matši vaheajal 41 741 pealtvaataja silme alla täpsust proovida penaltipunktilt.
See võimalus tekkis tänu asjaolule, et osalesin meeskonna kodulehel toimunud loosimisel, kus õnn naeratas tuhandete fännide seast just mulle ja veel kahele inimesele.
Võidupaketti kuulus ka põhjalik staadionituur mängu eel.
Enne mängu väljaku ääres pilte tehes ja juttu ajades saime järsku suure üllatuse osaliseks. Kuna meeskond oli oodatust pisut varem staadionile jõudnud, olid nad sunnitud riietusruumi minnes meist mööda kõndima. Meie muidugi usinate fännidena ei jätnud kasutamata võimalust kätt suruda ning mänguks edu soovida.
Mul isiklikult avanes võimalus käsi pihku pista Didier Drogbale ja John Terryle. Kuna olen Chelseat toetanud kümneaastasest poisikesest saati ning Terry on kogu selle aja olnud üks mu suurimaid eeskujusid jalgpalliväljakutel, siis oli tunne väga hea.
Suurem osa mängijatest tundus enne mängu olevat rõõmsas meeleolus. Vaid Fernando Torres paistis kuidagi üksik ning jalutas, klapid peas, ilma pilkugi heitmata riietusruumi. Ilmselt pole mees eluga Londonis ega ka meeskonnakaaslastega veel päris kohanenud. Seda on näha olnud ka tema etteastetest sinisärkide seas.
Kui kõik mängule eelnenu oli olnud meeldiv, siis poolajavile kõlades oli pinge juba korralikult sisse pugenud. Tähtsa löögini oli jäänud vaevalt viis minutit. Tööle hakanud kastmissüsteem tekitas pisut närveldust. Kastetud väljak on ju teadupärast libe ning mis oleks hullem kui mitmekümne tuhande fänni ees penaltit lüües kõhuli kukkuda.
Olgu öeldud, et olin eelnevalt teinud korraliku ettevalmistuse. Panin jalga oma parimad puutsad ja tegin eelmisel päeval pisut kuiva trenni – lõin penalteid tühja väravasse, keskendudes just täpsusele.
Trennis tuli kõik edukalt ja plaanipäraselt välja ning see andis enesekindlust ka suureks etteasteks. Väljakule kõndides ning enda ümber kogu seda rahvahulka nähes sain aru, milline tunne ja vastutus on mängijatel iga nädal väljakule joostes.
Meiega liitus staadioni teadustaja Neil Barnet, kes luges ette meie kõigi nimed, ning ka endine Chelsea väravavaht Dave Beasant, kes vaatamata oma 52 eluaastale tundus olevat üpris heas füüsilises vormis. Fännidelt sai ta ka kõva aplausi.
Väljakule kõndides möödusime Chelsea vahetusmeestest, kellest John Obi Mikel ja Drogba ka edu soovisid. Olin loosi tahtel kolme lööja seas teine. Kuna ülejäänud mehed ei olnud jalgpalliga tegelenud kaugeltki nii tõsiselt kui mina, tundsin seda enam survet enda õlul.
Esimene paketi võitnu saatis palli suhteliselt keskele ning kuna löök polnud eriti tugev, siis ei valmistanud selle tõrjumine väravavahile ka erilisi raskusi. Seejärel oli kord minu käes.
Teadustaja luges ette mu nime ja pärast kerget aplausi publikult asetasin palli penaltipunktile, üritades keskenduda ja meelde tuletada, kuidas ma eelmisel päeval sellega hakkama olin saanud. Astusin hoovõtuks paar sammu tagasi ning suunasin kogu oma pilgu pallile. Seejärel tuli paar sekundit, mida on raske meenutada. Järgmine hetk, mida mäletan, oli staadioni rõkkamine. Pall oli väravas! Löök ei läinud küll täpselt sinna, kuhu olin alguses plaaninud, kuid see ei heidutanud mind karvavõrdki. Vibutasin rusikaga publiku poole ja sain vastutasuks rõõmuhüüdeid. Väga võimas tunne. Kolmas lööja ei suutnud samuti puurilukku üle mängida. Sain õnnitlused nii teadustajalt kui ka väravavaht Dave Beasantilt.
Vahetusmängijad olid selleks hetkeks juba siseruumidesse läinud, nii et nende reaktsiooni kahjuks ei näinud. Seejärel suundusime tagasi restorani. Teel sinna kohtasin mitut endist Chelsea mängijat, kes kõik mul kätt surusid ja mind õnnitlesid. Tundsin end sisimas kuulsusena. Londonis elades olen viimastel aastatel olnud Chelsea mängudel suhteliselt tihe külaline, kuid seda kogemust ei anna eelnevatega võrreldagi.