Sa oled tippvormis, võitnud äsja epeevehklemise Eesti meistrivõistlused, lähed U23 EMilt medalit püüdma, kuid siis saadab saatus sulle kange seljavalu. Ju selleks, et näha, millisest puust oled. Nelli Paju on rauast. «Tuli kannatada ja ibuprofeeni süüa. Verre kogunenud adrenaliin on samuti üpris hea valuvaigisti,» naeris ta, kui selgitas, kuidas Poolas läbi valu siiski hõbemedali välja võitles.
«Uskumatu tüdruk,» kiitis Pajut treener Helen Nelis-Naukas. «Pani hooaja eel paika sihid: tulla Eesti meistriks ja tõusta U23 EMil poodiumile. Mullu jäi ta EMil medalita ning oli tige. Lubas järgmisel aastal autasu ära tuua. Näe, tõigi. Ja tuli Eesti meistriks samuti. Ütle veel, et mõttel ei ole jõudu.»
«Mul ei jäänud muud üle, järgmisel aastal olen vanusega väljas, see U23 EM oli viimane, tuli medal ära võtta,» muigas Paju. «Selja seisukord ei tõotanud küll head – närv jääb ilmselt selgroolüli vahele ja valu lööb sisse. Puhuti läheb parem jalg hetkeks ka pehmeks. Aga ma ei tulnud EMile selga valutama, vaid võitlema. Tuli kannatada. Ibuprofeeni sisse ja ... Adrenaliin on samuti hea valuvaigisti.»
Madalseisust uue tõusuni
Kõik kulges suurepäraselt finaalini, kus tuli tunnistada itaallanna Marta Ferrari paremust. «Ei, selja kaela ma kuldmedali kaotust ei aja. Eelmised matšid suutsin ju läbi valu võita. Jah, mu väljaaste polnud seljahäda tõttu nii pikk kui tavaliselt ja sööstrünnak pisut aeglasem, aga lõppkokkuvõttes olen rahul. Medal on medal.»
Hõbe polnud Paju esimene autasu tiitlivõistlustelt. Auhinnakapis säravad juunioride naiskonnaga võidetud MMi kuld ja täiskomplekt EM-medaleid, lisaks individuaalne juunioride EMi pronks.
Juunioride hulgas oli Paju tegija, kuid täiskasvanute sekka hoobilt ei murdnud. «Treenisin kõvasti, aga edu ei tulnud. Täiskasvanute vehklemine on justkui teine ala. Nõuab kohanemist. Aga proovi sa olla kannatlik, tahad ju kohe.»
Ühel hetkel tuli sein vastu. «Tuju ja tahtmine langesid nulli,» meenutas Paju keerulisi aegu. «Tundsin, et enam ei jaksa ega taha. Peidaks õige mõõga kotti ja teeks vehklemisega lõpu. Alles tänavuse hooaja keskel hakkasin end lõpuks leidma. Saabus nagu teine hingamine, sellega ka uus tahtmine ja lõpuks edu.»
Sport on piiga jaoks elu
Nelis-Naukase sõnul on Paju meeletult järjekindel, tal tuli vaid oma aeg ära oodata. «Õnneks on Pajul läbinisti sportlik pere, toetab igati. Ja ta ise ei saa päevagi spordita. Kui pole vehklemistrenni, siis harjutab midagi muud. Sport on ta elu. Õppimagi läks füsioteraapiat. Teeb meile massaaži, jagab nõuandeid ... Nüüd, kus ta Tartust Tallinna kolib, hakkavad asjad edenema. Paju saab siis koos koondisega treenida, mis aitab arengule kõvasti kaasa.»
Kuidas siis töökusega on? Tammsaarelikult, et tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus?
Paju naerab: «Mul on ilmselt vastupidi. Armastus vehklemise vastu paneb tööd tegema ja vaeva nägema.»
Nüüd pole Pajul muud, kui EMil homne naiskonnavõistlus ära vehelda – «Küll selg vastu peab. Peab pidama!» –, siis väike puhkus, mil tuleb tervis korda saada, ning sealtmaalt algab rünnak Eesti koondisse.
Paju lubab anda parima, et praeguste koondislaste elu raskeks teha. (Spordi)maailm on karm: tiitlivõitlustele pääseva neliku sekka murdmiseks tuleb keegi sealt välja tõrjuda.
«Elu on tõesti karm,» tunnistas Nelis-Naukas. «Milline heitlus käis omal ajal juunioride koondise kohtade pärast, aga Eesti vehklemise medalisaju taga ongi halastamatu konkurents. Keegi ei saa naiskonnas istuda rahulikult, jalad seinal – kohe tõugatakse välja. Lõpuks maksab see, kes rohkem tööd teeb, ja siin on Pajule vähe vastaseid.»