/nginx/o/2009/09/06/231489t1h5bd0.jpg)
Lootsime parimat, aga välja kukkus nii nagu alati... Türgis võrkpalli EM-finaalturniiril hästi alustanud Eesti koondis tahtis laupäeval Soome koondise vastu kangesti võitu võtta, kuid nagu sellistel puhkudel tavaks, tuli meestel tunnistada põhjanaabrite kuiva 3:0 paremust.
«Loodeti, et see mäng peaks tulema, aga näe, ise ta ei tulnud,» tõdes temporündaja Ardo Kreek pärast valusat kaotust pettunult.
Tugevate Venemaa ja Hollandi vastu saadud geimivõitude järel usuti, et Soomest saadakse jagu, kuid seni näidatud mängust polnud laupäevaks märkigi. Viimane võimalus Euroopa 12 parema meeskonna hulka pääseda luhtus.
«Seda õiget emotsiooni polnud, jalg polnud enam nii terav kui eile,» kirjeldas Kreek ning võttis oma nukra ilmega tabavalt kokku kogu koondise tunded.
Mõlema võistkonna kehv etteaste lõppes eestlaste jaoks masendavalt. Kui kohati isegi esitati mõni ilus rünnak, siis järgmisel hetkel oli see justkui silmapete. Eriti kasinaks jäi aga Eesti vastuvõtt.
«Soome lõi küll head servi, kuid see polnud piisavalt tugev, et meie vastuvõtuprotsent peaks nii kehv olema,» teatas koondise peatreener Avo Keel pahuralt. «Vastuvõtt oligi selgelt meie kõige nõrgem element – kui Eesti-taoline võistkond sellist servi kätte ei saa, on väga raske kedagi võita.»
Arvestades mängu tähtsust, ei tulnudki kumbki pool ilu taga ajama. «Ütlesin meestele, et meie jaoks oli oluline vaid võit – ükskõik milline,» tunnistas soomlaste peatreener Mauro Berruto ja lisas, et just see «ükskõik milline» variant sai ka teoks. «Meie võistkond ei tee tavaliselt nii palju vigu.»
Kreek leidis, et kindlasti andis tunda eestlaste kolmas järjestikune mängupäev. Soomlased said seevastu reedel hinge tõmmata ning olid «törts värskemad».
Peatreeneri arvates tuleb aga leida põhjus, miks meeste füüsis kolme mängu järjest välja ei kannatanud. Võimalik, et ettevalmistusperioodil tehti väike möödapanek ning loodetavasti suudetakse järgmisel korral viga parandada.
«Võib-olla jättis mäng Hollandiga tõesti jälje. Kuid tänasele si***e mängule pole õigustust,» lisas diagonaalründaja Argo Meresaar resoluutselt. «Samas olime õnnelikud, et üldse siia pääsesime. Ega me just favoriidid olnud. Tõenäosus oli ju selgelt meie vastu.»
Esna aga tunnistas, et kuigi pärast mängu olid mõtted kehva etteaste juures, ei saa esimesi mänge unustada. Kui mullukevadine võit Poola üle võis olla juhus, siis Türgis näitasid eestlased Hollandi ja Venemaa vastu, et suudavad kõigil jala värisema panna.
Kui Keel nurises füüsilise valmisoleku üle, nägid mitmed mängijad probleemi maailmaklassist vastastega kohtumiste vähesuses.
«Suvel jäi puudu tugevatest mängudest,» tões Esna. «Näiteks Serbia MM-valikturniir läks seetõttu aia taha – pidanuksime end seal lahti mängima. Serbiast lahkusime aga tundega, nagu ei oskaks me üldse mängida. EM näitas, et suudame küll.»
Ühte meelt on koondislased aga selles, et EM-finaalturniirilt saadud kogemus on tuleviku arenguks väga oluline ning Istanbulist lahkutakse hea enesetundega.