/nginx/o/2009/02/25/140124t1h1ddf.jpg)
Veel suve alguses kinnitas viis aastat Eesti võrkpallikoondist tüürinud Avo Keel, et kui mingit suurt imet ei juhtu ja Eesti MMile ei pääse, on tema aeg rahvusmeeskonna juhina pärast ajaloolist EM-finaalturniiri läbi.
Avo Keel: kõige ilusamad hetked olid finaalturniiril
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd aga, kui turniir on eestlaste jaoks lõppenud, teatas Keel diplomaatiliselt, et asja üle peab rahulikult järele mõtlema. «Läheme koju, istume ja mõtleme. Ma ei ütle praegu midagi kindlat,» jättis Keel otsad lahti. «Leping lõpeb vist alles novembris. Tulevad juhtkonna koosolekud, räägime asjad sirgeks.»
Teisest küljest vihjas Keel korduvalt, et koondise eesotsas jätkamine on vähetõenäoline. Samas loodab ta, et kunagi ristuvad teed rahvusmeeskonnaga uuesti. «Võib-olla vajan vaid mõttepausi, võib-olla polegi see kõik. Ehk kandideerin kunagi uuesti,» mõtiskles ta ning lisas, et võrkpalliliidul oleks raske teda ümber veenda. «Tean, et neil pole rahapakke, millega mängijaid ja treenereid uimastada.»
Meeskonna EM-finaalturniirile viinud treener ei kahetse aga ühtegi hetke, mis rahvusmeeskonnaga läbi elatud. Koondise juhtimine on Keele sõnul puhas rõõm, olgugi et valatud higi ja kulutatud närvid ei tasu end sugugi alati ära. Lõpuks jäävad aga peale positiivsed emotsioonid.
«Närvikulu on suur, üleelamisi palju. Vahepeal on kõik juba tehtud ning ainult punkt on vaja panna ja no ei tule seda punkti,» mõtiskles Keel. «Hiljem on seda kõike muidugi hea meenutada.»
Keel tunnistas, et vaatamata kolmele kaotusele olid tema peatreenerikarjääri parimad hetked just Istanbulis. Isegi EM-finaalturniiri pääsme taganud suur võit Poola rahvusmeeskonna üle ei kaaluvat seda üles.
«Poola mäng oli emotsionaalselt suur hetk, kuid kõige ilusamad hetked olid siin,» leidis Keel ning kirjeldas saadud kogemust: «Mul polnud enne turniiri üldse ärevust, aga kui siin Venemaa mängul saali tulin ja need hullud tribüünidel lõugama pistsid... See oli emotsioon! Mõtlesin, et siin me nüüd siis oleme ja kuidas me nende elukatega võitlema hakkame.»
Eestlased tõestasid, et pole juhuslikult tiitlivõistlusele pääsenud. «Kõik 14 meest tahtsid mängida, olid valmis andma endast kõik,» kiitis Keel hoolealuseid. «Meeskond tegi kõva tööd, kuid alati oleks saanud paremini. Nüüd peame mõtlema, kuidas taset edasi viia.»
Peatreener leidis, et koondise viimase paari aasta areng on märgatav, samas tahtnuks ta veel rohkemat. Konkurendidki kiitsid eestlaste etteastet, aga kahjuks jääb sellest väheks.
«Kõik on muutunud ühtlaselt kindlamaks, kuid oleksin pidanud koondist veel edasi viima. Metsikut hüpet pole toimunud,» nentis Keel.
Kui suurte võrkpalliriikide koondislased saavad tihti kaitses rasketele pallidele käe alla ning vormistavad päästetud palli võimsaks rünnakuks, siis eestlaste jaoks on see harv juhus.
«Vanast peast selliseid asju enam ei õpetata. Kui seda noorena pole tehtud, siis pole vahet, kas koondise eesotsas on Keel või Paganini või kes iganes,» manitses peatreener.
Uute eesmärkide väljahõikamisega Keel ei kiirusta. «Arvan, et Eesti on järgmisel aastal EMil taas kõva ukselekoputaja, kuid see on raske,» vaagis ta.
Kes aga eestlased järgmisele finaalturniirile viima peaks, jääbki lahtiseks. «Annan normaalses seisus koondise üle. Supertulemus jäi saavutamata, kuid stabiilselt oleme oma ära teinud. Siit peab ainult edasi minema,» selgitas Keel.