Mees, kes tuli Loori asemel Eestisse

Endine tippvõrkpallur Mihhail Azarov teenib praegu igapäevast leiba Tallinnas parkimisteenuse vahendajana. Foto: Liis Treimann

Kui palutakse nimetada Eestis elav võrkpallur, kes on tulnud kahekordseks Euroopa riikide meistermeeskondade karikavõitjaks, jäävad isegi kogenud mälumänguhundid vastamisel hätta.

Saagem tuttavaks – Mihhail Azarov. 10. märtsil 1955 Tomskis sündinud venelase isa oli elektrijaamade ehitaja, ja perekond rändas mööda nõukogudemaad. 1962. aastal jäädi Moskvasse, kus Miša kooli läks.

Azarovite naaber oli kergejõustikutreener, püsimatu poiss sai rakendust. Kergejõustikuga tegeles Miša seitse aastat. Ühtäkki kasvas ta suvega 12 sentimeetrit ja koolisisesel võistlusel saadeti poolvägisi võrkpalliväljakule.

Arenes väga kiiresti

Toona puudusid Azarovil oskused ja tahtmine. Kuigi palliplatsil kohmakas, jäi ta pikkusega silma ühele treenerile. Mees kutsus Miša võrkpallurite suvelaagrisse. Juhtus ime – inetust pardipojast sai suvega luik.

Sügisel arvati Azarov oblasti koolinoorte koondisse. Koolis õppis ta eriprogrammi alusel. Treeningud kandsid vilja ja peagi tulid suuremad võidud. 191 cm pikkune noor ründaja astus sammu edasi – Vene NFSV koolinoorte võistkonda.

1972. aastal pääses Azarov liidu juunioride koondisse. Ühes laagris kutsus Moskva AKSK teine treener Valeri Kliger ta tollasesse superklubisse. Azarovil avanes võimalus treenida parimate võrkpalluritega. Klubi maksis ka palka – sada rubla kuus.

Azarovil algas AKSKs raske, ent huvitav etapp. Peatreener Juri Tšesnokovi treeningutel pidi valama palju higi. 1973. ja 1974. aastal tuli ta liidu meistriks. Samal ajal saavutas Euroopa riikide meisterklubide karikavõidu, kuigi nühkis rohkem varumeestepinki.

Ent kuidas NSV Liidu täiskasvanute koondise kandidaadiks arvatud siberlane Eestisse sattus? «1975. aastal kutsus Tšesnokov, kes oli ühtlasi liidu koondise peatreener, mind enda juurde,» meenutab Azarov. «Ta küsis, kas ma ei tahaks Eestisse minna.»

«Tšesnokovil oli plaan Eestist AKSKsse tuua minust paar aastat vanem võimekas ründaja Viljar Loor,» jätkab Azarov. «Kuna Eesti NSV Spordikomitee võrkpalli peatreener Oleg Salundo nõudis Loori eest asendusmängijat, siis pidin see olema mina.»

Täitis oma lubaduse

Azarov ütles Tšesnokovile, et ei soovi Eestisse sõita. «Treener küsis, palju mul teenida on jäänud. Vastasin: neli kuud. Siis saadab sind armee! Tema hääl kõlas karmilt. Mul oli madalam auaste kui tal, pidin raporteerima: «Just nii! Teenin Nõukogude Liitu!»»

Azarov sõitis rongiga Rakverre. «Jaamas ootas must Volga, mis sõidutas mind Vinni,» räägib ta. «Sealse näidissovhoostehnikumi võistkonnas, mille treener oli Salundo, tuli neli kuud vastu pidada. Elu teeb vahel imelisi pöördeid, elan siiani Eestis.»

Vinni klubis oli Moskvast «pagendatul» ees tuttav mees, Avo Tasane, kellega mäng klappis ideaalselt. Azarov peab Tasast Eesti kõigi aegade parimaks sidemängijaks ja heaks sõbraks, kelle nõu ja soovitusi on ta alati kuulda võtnud.

Miks Azarov otsustas Eestisse jääda? «Kui teenistus 1975. aasta mais lõppes, pidin minema Moskvasse, et dokumendid korda ajada,» selgitab ta. «Lubasin treenerile ja poistele, et tulen tagasi ja mängin Vinni eest ka järgmisel hooajal.»

Enne ärasõitu sai Azarov sovhoosilt korraliku rahasumma. Moskvas ootas teda AKSK nelja kuu palk ja komandeeringuraha, NSV Liidu ja kaitseministeeriumi spordikomitees preemia liidu meistrivõistluste kuldmedalite ja Euroopa karikavõitude eest.

«See polnud kõik,» tõdeb Azarov. «Sõjaväeosast anti kahe teenistusaasta eest sõduripalk ja komandeeringuraha. Kokku tuli suur summa. Kui koju jõudsin ja emale näitasin, küsis ta murelikult: «Ega sa, pojake, panka ole röövinud?»» (Naerab.)

«Andsin osa raha emale, sest ta vajas seda,» lisab Azarov. «Lubadusi tuleb täita, sõitsingi tagasi Eestisse. Naasmiseks leidus ka romantiline põhjus. Olin tutvunud eesti neiuga, kellega 1976. aastal abiellusin, mõne aja pärast sündis laps.»

Vinnis mängis Azarov veel ühe hooaja. 1977. aastal toimusid Smolenskis NSV Liidu maaspordiühingute meistrivõistlused ja Pärnu KEKi treener Aivo Käbin kutsus ründaja ajutiselt võistkonda. Meeskond võitis meistritiitli ja Azarov otsustas jääda Pärnusse.

1978. aastal krooniti KEK Tiraspolis taas võitjaks ja Azarov parimaks ründajaks.

«Sõbralik ja tugev meeskond ning treener, kes oli võistkonna hing,» räägib Azarov. «1978 ja 1979 võitsime Eesti meistri tiitli geimigi kaotamata. Käbin usaldas meid, lubas teha kõike – käia naistes ja pidada pidu. Platsil pidime hästi esinema.»

Läks kelneriõpilaseks

Treeneri usaldust ei kuritarvitatud. «Mänguväline jäi mõistuse piiresse. Meil oli kõik lubatud, osalesime ka bankettidel, kus teistest võistkondadest käisid esindajad, treenerid ja kohtunikud. Kõik imestasid, kuidas see võimalik on.»

Ometi püsis Pärnu KEK esirinnas. «Vaat, mida tähendab võistkonna ühtsus!» ütleb Azarov. «Meid hakati kutsuma banketimeeskonnaks. Klubis olid kõik eestlased, õppisin selgeks eesti keele.» (Azarov räägib eesti keelt vabalt – toim.)

1979. aastal läks Azarov kelneriõpilaseks. «Mängides sain 200 rubla, pluss toidutalongid. Sellest jäi väheks. Kelnerina töötasid võistkonnakaaslased Avo Tasane ja Arvo Priimägi. Olin abikaasast lahutanud, kolisin pealinna ja jätkasin Tallinna Kalevis.»

Kalevis jäi Azarovi mänguaeg üürikeseks. Eestisse naasnud Ivan Dratšovi käe all mängis ta aasta.

Oma osa selles oli kelneritööl ja tugevate noorte pealetungil. Nii pidi 25-aastane võrkpallur taanduma Kirovi-nimelise kalurikolhoosi võistkonda.

Azarov: Dratšov oli mõistlik treener

Mihhail Azarovi sõnul suutis legendaarne treener Ivan Dratšov hoolealuseid aidata ja mõista.

«Käisime Kaleviga Taškendis NSV Liidu meistrivõistlustel,» räägib Azarov. «Spordisaali jõudes olid kaks mängijat kadunud. Selgus, et poisid läksid turule nätsu müüma ja miilits nabis nad kinni. Vanjal oli tükk tegu, et poisid pogrist kätte saada.»

Kord toimus Käärikul laager. «Kõik olid tüdinenud raskest treeningust,» sõnab Azarov. «Ees ootas puhkepäev, otsustasime külastada Janno Rogenbaumi õde, kes elas Kääriku lähedal Sihval. Panime pärast öörahu selga treeninguriided ja jooksime Sihvale.»

Laud oli söökidest-jookidest lookas.

«Pidutsesime hommikuni. Hakkasime varavalges lõbusas meeleolus Käärikule tagasi tulema. Äkki märkasime, et meile jookseb vastu Dratšov. Läksime samuti üle jooksusammule,» meenutab Azarov.

«Vanja jäi seisma ja ütles: «Küll te olete tublid, isegi vabal päeval teete hommikust metsajooksu. Tulete juba ringilt, kui mina alles lähen.» Ei teagi, kas ta sai meie hüppest aru või mitte, kuid ta oli mõistev treener,» lisas mees. (PM)