/nginx/o/2010/04/09/346299t1h337b.jpg)
Kui Eesti jalgpallikoondislase Raio Piiroja koduklubi Fredrikstad FK (FFK) Norra kõrgliigast esiliigasse kukkus, oli eestlane veendunud, et ei soovi seal jätkata ja tahab klubi vahetada.
Piiroja: vahel tuleb teha samm tagasi, et jõuda edasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast pikki vaidlusi klubi juhtkonnaga ning tulemuseta lõppenud uue leivaisa otsinguid jäi ta siiski Fredrikstadi edasi, on nüüdseks juba olukorraga leppinud ja loodab klubi kõrgliigasse tagasi aidata.
«Eks alguses olin ikka vihane, et pean esiliigas mängima, aga jaanuaris sain pettumusest üle ja siis hakkas kõva töötegemine,» meenutab Piiroja. «Tegelikult pean klubile päris tänulik olema, et jõudsime nendega kokkuleppele ja nad mu hinna fikseerisid, juhuks kui oleksin tahtnud veel aasta alguses mujale mängima minna.»
Mäletatavasti oli Piiroja valmis ka selleks, et kui klubiga kompromissini ei jõuta, ostab ta oma lepingu ise välja. «Hea, et nii läks,» on ta nüüd sügisestele sündmustele tagasi vaadates rahul. «See olnuks üks mu elu suurimaid lollusi, kui oleksin end välja ostnud!»
Mõru pill
«Neelasin selle mõru pilli alla, et olen koondise mängija ja pean aasta esiliigas mängima,» lisab ta kerge ohkega. «Vähemalt olen klubis, kus tahan mängida, mulle meeldib siin. Mis seal ikka, vahel on vaja astuda samm tagasi, et jõuda kaks sammu edasi.»
Piiroja elab Fredrikstadi eeslinnas Gressvikis, kuid tema sõnul loetakse ka sealsed elanikud Fredrikstadi populatsiooni hulka. «Kokku elab siin piirkonnas umbes 55 000 inimest,» hindab ta.
Kuus aastat tagasi Fredrikstadi kolinud Piiroja ostis sinna endale juba 2005. aastal oma maja. «Olen selline inimene, et ma ei suuda korteris elada,» naerab ta. «Enne majaostu üürisin majaosa. Aga lõpuks tundus ostmine mõistlikum kui üürimine.»
Olgugi et nime poolest elab Eesti koondislane linnast väljas, avaneb tema koduaknast vaade FFK mõned aastad tagasi ehitatud staadionile. «Autoga staadionile sõitmine võtab kõige kauem aega,» selgitab ta. «Tavaliselt käin jalgrattaga, siis jõuan umbes seitsme minutiga. Aga suvel olen ka paadiga sõitnud, siis ei lähe kauem kui kaks minutit.»
Fredrikstadi võrdleb Piiroja Eesti kuurortlinna Pärnuga – talvel on linn suhteliselt surnud, aga suvel rahvast täis, kuna lähedalasuvate saarte peal on Norra kõige kallimad suvilad.
30-aastane Piiroja on linnaelanike seas vaat et superstaari staatuses. Näiteks poodi minnes jõudis ta vaevalt autouksed lukustada, kui juba inimesed juurde astusid, et veidi juttu puhuda. «Olen siin nii kaua elanud, et kõik tunnevad mind,» naerab ta. «Kusjuures, arvan, et olen siin isegi tuntum kui Eestis. Tallinnas ja Pärnus ikka tuntakse mind ära, aga kui Võrru lähen...»
Ideaalne elupaik
Kuulsusel on aga ka oma miinuspool – sel põhjusel eelistab Piiroja kesklinnast eemale hoida. Isegi kui sõbrad külla tulevad ja linna tahavad minna, jääb tema tavaliselt koju. «Inimesed ei tule küll paha pärast ligi, aga nad ikka tahavad juttu rääkida ja uurida, kuidas on meeskonna sisekliima ja mis klubis toimub,» räägib ta.
«Aga kui kõnnid kaks-kolm minutit edasi ja hakkad järgmisega sama juttu rääkima, on see küllaltki tüütu. Samas on inimesed jube toetavad, poes tahavad kõik allahindlust teha.»
Tegelikult ostab ta oma toidukaubad tavaliselt hoopis Rootsi supermarketist, mis asub umbes 20 km kaugusel. «Hinnad on poole odavamad,» märgib ta.
Piiroja tõdeb, et just Fredrikstad on see koht, kus ta end kõige kodusemalt tunneb. «Mul on ka Eestis Sindis oma maja, aga elan seal aastas võib-olla kolm nädalat ja ülejäänud aja olen siin,» selgitab ta. «Tunnen linnas praktiliselt kõiki inimesi, see on mõnus väike koht, sellepärast pean Fredrikstadi rohkem koduks.»
Abikaasa Marje elab küll suurema osa ajast Eestis koos koerte, Iiri setteri Dominicki ja Šveitsi valge lambakoera Hugoga, aga käib iga paari kuu tagant külas ja võtab vahel koeradki kaasa. «Hooajal mind linnas eriti näha ei ole,» möönab Piiroja, et isegi parima tahtmise juures ei saaks ta koeri, keda nimetab oma parimateks sõpradeks, Norras hoida. «Iga teine nädal olen mängude tõttu kodust ära, vabal ajal olen kalal.»
Kirgliku kalamehena naudib Piiroja praeguse elukoha võlusid – soovi korral saab õngitsemas käia nii jõel, järvel kui ka merel. «Ideaalne koht! Loodus on nii ilus, et ei peagi kodust eriti kaugele minema, et kaif kätte saada,» õhkab ta. «Väga tähtis on see, kus sa elad. Kui vaatan, kuidas koondises tänapäeva noored… ma ei ole ka mingi dinosaurus, aga ma mõtlen 20. eluaasta alguses olevaid mängijaid – nad kuulavad päevad läbi muusikat ja istuvad internetis, mina nii ei saa.»
«Ma ei püsi üle tunni aja nelja seina vahel, mul on kindlasti vaja midagi teha,» jätkab ta. «Teen väikese jalutuskäigu või lähen kalale, halva ilma korral nokitsen kuuris puutöö kallal. Vaba ajaga peab midagi teha olema, ei saa 24 tundi ainult jalgpallist mõelda.»
Üldiselt on Piiroja elu Norras üsna kindlalt struktureeritud. Hooajaeelse ettevalmistuse ajal on päevaplaan lihtne – hommikul algab pool kümme esimene treening, millele järgneb lõunasöök ja seejärel paaritunnine uinak, siis tehakse teine trenn ja umbes pool viis on ta kodus tagasi.
«Tavaliselt olen täiesti kustunud, söön õhtusöögi ära, vaatan natuke telekat ja kuskil üheksa ajal jään juba magama,» muigab Piiroja, kes muuseas suurema osa ajast vaatab televiisorist Eesti kanaleid.
Hooaja jooksul on viiel korral Eesti parimaks jalgpalluriks valitud Piirojal aga rohkesti vaba aega käes. «Siis on lust ja lillepidu,» naerab ta. «Tegelikult on nii, et vaba aega on palju, aga vabu päevi vähe, päris nii ei ole, et saaks kuskile ära sõita.»
Oli, mis oli, Piiroja on praegu eluga rahul ega kahetse ühtegi tehtud otsust. «Tuleb realist olla, midagi hõisata pole, sest 30-aastane jalgpallur enam klubidele väga atraktiivne ost ei ole,» tõdeb mullu Fredrikstadi fännide ja kohalike ajakirjanike poolt hooaja parimaks mängijaks valitud Piiroja. «Arvan, et see suurte klubide aeg hakkab juba läbi saama, kui siiani pole midagi tulnud.»
Esiliigas käib mäng meeste elude peale
Norra meistriliigast esiliigasse kukkunud Eesti jalgpallikoondislase Raio Piiroja koduklubi Fredrikstad FK alustas küll hooaega kindla 3:0 võiduga Alta üle, aga see oli vaid väike samm uuesti kõrgliigasse tõusmise nimel. «Esiliigat ei ole meeldiv mängida, aga ei saa jonnima ka hakata, tuleb ikka täiega panna, muidu meistriliigasse tagasi ei saa,» arutleb Piiroja.
Norra ajalehtede hooajaeelse ennustuse kohaselt peaks esiliiga Fredrikstadile kujunema kergeks jalutuskäiguks ning usutakse, et nad mahuvad kindlasti nende kahe klubi sekka, kes tõusevad otse tagasi meistriliigasse.
«Märgid näitavad küll, et peaksime favoriidid olema,» sõnab Piiroja. «Esiliigas mängimine on omaette väljakutse, see ei ole enam ainult jalgpalli mängimise või rahateenimise pärast, vaid asi kipub selle poole, et mängitakse ka inimeste karjääriga,» tunnistab ta tõsinedes. «Kui aasta mängid esiliigas, pole sa ka korralikus pildis. Pärast seda on klubi üsna raske vahetada.»
«Meil saavad paljudel meestel lepingud läbi,» lisab ta. «Siin mängitakse inimeste karjääride ja elude peale, arvan, et keegi end tagasi hoidma ei hakka. Motivatsiooni on piisavalt, selle puuduse taha ei saa ronida.»
Fredrikstadi jalgpallimeeskond on kohalike elanike seas ülimalt populaarne, kuid Piiroja kahtlustab, et esiliigasse kukkumine annab staadionil vähemalt hooaja alguses natuke tunda. «Arvan, et kui esimese kümne mängu järel kindlalt liidrikohal oleme, on ülejäänud hooajal kindlasti täismaja,» ennustab ta.
Täismaja või mitte, fakt on see, et Fredrikstadil on isegi sõprusmängudel rohkem pealtvaatajaid kui Eesti meistriliiga suuremate vastasseisude ajal.
«Naeruväärne, eks ole,» lagistab Piiroja naeru. «Siin pole päris niimoodi, et kuskil mingi Kolja karjub: «Ivan, durak!» Fännikultuur on väga arenenud.» (PM)
Piiroja maitses sulesepa ametit
«Ma olen ju su ametivend,» muigab Raio Piiroja, näidates ajakirjanikule trükisooja raamatut.
Juba lapsest saadik kalapüügist vaimustuses olnud Piiroja oli üks osalistest raamatu «Õngemees kalavetel» valmimises. Raamat on järg Vene ajal ilmunud ning kalameeste seas populaarse raamatusarja kolmele esimesele osale.
Selles räägitakse valdkonna olulisematest probleemidest, harrastuskalastusest, püügivõimalustest ning lisaks on seal kalamehejutte, pajatusi ja reisikirju.
Piiroja kirjutas agusihvkaliku algusega loo sellest, kuidas ta 2003. aasta alguses Pärnu lahele kala püüdes udu tõttu ära eksis ja alles öösel koju tagasi jõudis. «Päris pull oli kirjutada, viimati panin vist pastaka paberile aastaid tagasi lõpukirjandit kirjutades,» muigab ta.
«Aga ega juhtunu ise väga lahe polnud, udu oli nii tihe, et kätt ette sirutades oma sõrmi ei näinud, pimedas oli veel hullem.»
Tagantjärele selgus, et Piiroja oli eksliku sisetunde järgi kõndinud kaldast 18 km kaugusele. Kui udu tänu vihmale hajuma hakkas, märkas ta kauguses üht tulukest ning jõudis lõpuks õnnelikult kaldale tagasi.
Kalastamisisu toonane juhtum temalt ära võtnud ei ole. «Tegelikult juhtus mul siin ka väike õnnetus, kukkusin jääst läbi vette,» tunnistab ta. «Väljas oli 14 külmakraadi ja vesi oli 3,5 m sügav. Mul on sellised riided, mis hoiavad mind vee peal, seega midagi ei juhtunud.» (PM)