Cofidise klubi profirattur Rein Taaramäe jätkab Türgi velotuuri liidrina, lõpetades ka tänase viienda etapi sarnaselt eilsele peagrupis.
Liidrina jätkav Taaramäe: naudin iga momenti ega ootagi tuuri lõppu
1. mai 2014, 21:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Teine päev liidrisärgis. Mõnus on! Naudin iga momenti ega ootagi tuuri lõppu. Hooman, et on tegu minu ühe parima ajaga,» kirjutas Taaramäe pärast etappi oma paf.com portaalis asuvas Rattarambo blogis.
«Ärevaid momente polnud, päike võttis ja rattad veeresid. Praegust olukorda võib kirjeldada kui sõda. Hetkel kükitan kaevikus, kuid homme tuleb kaevikust välja tulla – karjuda hurraa! Ja kõik minu särki ihkavad mehed pihuks ja põrmus lüüa! Nimelt on homme viimane raskem päev ja suuresti otsustav, kes siis selle Türgi tuuri 2014. aastal ära paneb. Meeskond on mul kõva. Neli superronijat Christophe Le Mevel (le Touri 10. kohaga lõpetanud 2010. a.), Yohan Bagot (Türgi tuuri võitja eelneval aastal pärast türklase positiivset proovi), Nicolas Edet (Vuelta mägedekuningas 2013. a.) ning üleeile mäe otsas kolmandana lõpetanud Roman Hardy. Usun, et see on super rong viimase mäe jaoks, mis on vist 5-6 km pikk. Täpsemalt süvenen ja uurin täna õhtul selle kohta. Ise passin teadagi inglast Yatesi, kui tema kiirendab, teen seda ka mina! Usun, et olen võimeline kõigeks, sest tunne on suurepärane, kuid eks homme näis! Eesmärk on kaitsta särki, kuid kui suudan seda kuuesekundilist vahe kasvatada, siis seda kindlam ja parem mulle. Etapivõidust on mul kama kaks!» jätkas Taaramäe.
Ratturi sõnul on velotuuri ümber toimuv melu võimas. «Melu on Türgis päris vägev. Olen siin päris suur staar. Palju tehakse pilte, küsitakse autogramme ja muidugi meeletult intervjuusid. Inglise keel läheb samuti tasapisi paremaks. Koolis õppisin kahjuks saksa keelet ainult, kuid tänu sellele, et vaatan palju telerit, suudan ikka kõik inglise keeles ära rääkida. Eile käis Türgi televisioon massaaži filmimas ja mu tuba uudistamas. Dopingukontroll on muidugi igapäevane. Täna ja eile suutsin purgi täis lasta kohe esimese korraga, kuid pärast võidufinišit vedelesin kontrollis 3 tundi ja jäin õhtul korralikust õhtusöögistki ilma, sest hotelli oli finišist pikk maa. Hotellis sain massaaži ja juba kell üheksa lükati restoran kinni. Õnneks oli meeskonnal hommikuhelbeid ja kaera – sellest siis tuuri liider tollel õhtul kõhu täis saigi. Melu aga väsitav pole olnud, pigem nauditav. Tunne on kui rahu ise!»