Baruto: soengu tegemiseks läheb 20 minutit

Baruto Foto: SCANPIX

Eesti sumomaadleja Kaido Höövelson alias Baruto andis kuu alguses Venemaa meediakanalile Sport Express intervjuu, kus rääkis enda elust Jaapanis.

Meiebaruto.ee vahendusel jõudis intervjuu ka eesti keelde. Postimees.ee nopib välja Baruto intervjuu parimad küsimused/vastused.

Kuidas sattusite profisumosse?

Mind märgati kui, võistlesin rahvusvahelistel amatööride võistlustel. Rahvusvahelise Sumoföderatsiooni president härra Tanaka saatis kutse tulla Jaapani Rahvusülikooli (Nihon University) sumoklubisse stažeerima. Koos sõbra Ott Juurikasega saabusime 2004. aasta veebruaris Jaapanisse.

Kas Jaapanis oli esialgu raskem, kui eeldasite?

Jah, raskem. Ma ei eeldanud, et nii vara peab tõusma ja nõnda hilja magama minema ning et treeningud on nii väsitavad. Arvan, et profisumo on õige võrrelda sõjaväega. Nii siin kui seal tuleb alati kuulata vanemate sõna. Kuigi ma ise pole sõjaväes teeninud – meditsiinilises vastuvõtukomisjonis mind kaaluti ja mõõdeti ning seejärel öeldi: «Sa oled liiga suur, sinu jaoks pole meil vastavat vormiriietust.» ja saatsidki koju. Siiski arvan, et Eesti armees oleks mul olnud tunduvalt kergem kui Jaapani sumos (naerab).
 
Kas ei tekkinud soovi jätta kõik sinnapaika ja pöörduda tagasi Eestisse?

Igasuguseid mõtteid oli, kuid tõsist kavatsust põgeneda ei olnud kunagi. Seda olnuks väga raske ka teostada. Kohe pärast talli saabumist võeti mult pass ära. Treener ütles, et annab selle mulle tagasi siis, kui saan sekitori'ks (profisumos on umbes 700 maadlejat, ainult 70 parimat nendest omavad sekitori staatust – Denis Isaevi märkus).

Kas hakkasite pärast ozeki kõrge tiitli omistamist tunnetama täiendavat vastutust?

Ei, minu jaoks ei muutunud midagi. Mis selles siis nii erilist on!? Ma jään tavaliseks inimeseks, ja olen ikka nagu kõik teisedki. Aga tähelepanu on rohkem, samuti suhtlemist ja muresid. Vahel sooviksin muutuda väikeseks ja märkamatuks inimeseks, et mul oleks võimalik teha, mida tahan ja minna, kuhu tahan.

Kuidas kulgeb teie päev suurturniiri ajal?

Ärkan kell 8.00, siis teen kerge treeningu, mis kestab 30-40 minutit. Noored ärkavad aga varem, juba kell kuus hommikul. Põhilisel viimistlen ma tachi-ai’d (star). Peale spetsiaalset treeningut teen toenglamangus kätekõverdusi. Ma ei loe, mitu korda, kuid saja ringis kindlasti. Siis ongi käes hommiku-lõunasöögi aeg.

Mis kell saabute võistluspaika?

Tund enne avatseremooniat (dohyo-iri), nii kella kolme paiku. Umbes 20 minutit kulub soengu tegemisele.
 
Veel hiljuti ei suutnud keegi konkureerida yokozuna Asashoryuga. Praegu esineb väga väljapaistvalt yokozuna Hakuho. Mis on neis nii erilist?

Neis on palju seda, mida tavalistel inimestel ei ole. Kõige tähtsam – oskus keskenduda igale matšile. Mina sellega kiidelda ei saa.

Aga miks? Kas teil ei jätku viha?

Ma olen liiga heasüdamlik (naerab). On palju asju, millest mul on puudus. Asashoryu ja Hakuho on oma jõus kindlad, aga mina kõhklen endas. Kui võidan, siis mõtlen, et mul vedas.