Eesti võistkond jõudis seigeldes seiklusspordi MMile Brasiilias

Eesti võistkond (vasakult, keskel lennujaama töötaja) Silver Eensaar, Timmo Tammemäe, Rain Eensaar ja Mariann Sulg alustavad teekonda Brasiiliasse.

FOTO: MTÜ Estonian Adventure Racing Team

Nordic Aviation Groupi esimese lennuga Tallinnast läks teele ka neljaliikmeline Eesti seiklusspordi võistkond, kes stardib sel nädalavahetusel Lõuna-Ameerika keskosas maailma suurimal märgalal seiklusspordi MM-võistlustel.

Võistluste ekspeditsioon on esialgsetel andmetel umbes 715 km pikkune, millest ligikaudu 190 km tuleb läbida kajakiga, 190 km jalgsi, 250 km jalgrattaga ja 85 km kaasaskantava õhkpaadiga vaheldumisi jalgsi ja veel.

Eesti võistkonda Estonian ACE Adventure Team kuuluvad Timmo Tammemäe, Silver Eensaar, Rain Eensaar ja naisliikmena Mariann Sulg, kes on mitmekordsed rogaini ehk 24 tunni orienteerumisjooksu maailmameistrid. Juunikuus saavutasid nad teise koha seiklusspordi MK-sarja osavõistlusel Expedition Africa Svaasimaal, mida kajastas põhjalikult ka Postimees.

Brasiilia idaosas asuv tohutu, Eestist umbes neli korda suurem Pantanali märgala on kaetud jõgede, järvede ja soodega, mis on tõusva ja langeva veetaseme tõttu pidevas liikumises ja muutumises.

Troopilise niiske kliimaga Pantanalis algab sel kuul vihmahooaeg ja lõunapoolkera talvel kuivanud alad hakkavad tasapisi täituma veega. Oodata võib kõike: muda, liiva, putukaid, roomajaid ja loomi, lisaks kõigub temperatuure nullist 40 plusskraadini. Ohtu kujutavad alligaatorid, jaaguarid, piraajad ja põhjamudal lebavad raid. Vihmasaju rekord püsib 1987. aastast: 145 mm 24 tunniga.

Suvise 500 km pikkuse ekspeditiooni Svaasimaal läbisid eestlased kolme ööpäevaga, seekord prognoosivad nad, et võistlus kujuneb ajaliselt kaks korda pikemaks. Põhjus seisneb selles, et Pantanalis leidub väga vähe teid ja asustust, inimesed elavad enamasti jõgede kallastel ja sedagi väga primitiivsel viisil.

Kõik võistkonnad kannavad kaasas GPS-saatjat, mille jooksvat asukohta maastikul näeb võistluste kodulehel. Seega on ekspeditsioon internetis põhjalikult jälgitav. Samas läheb üles võistluse edetabel, pildi- ja videomaterjal rajalt ja vahetusaladest. Eesti võistkond on lubanud Postimehe vahendusel huvilisi oma käekäiguga kursis hoida.

Senine eestlaste parim tulemus seiklusspordi MMilt on ISC Adventure Teami (Randy Korb, Rain Lond, Andres Hiiemäe ja Ruth Vaher) 13. koht kaheksa aastat tagasi. Siiski sisaldas tulemus cut-offi jäämist ja finiseerimist lühendatud rajal. Seni ei ole ükski Eesti võistkond suutnud täiskoosseisus läbida MMil võitjatega sama, lühendamata ehk täispikkusega rada. Seetõttu on Estonian ACE Adventure Team seadnud eesmärgiks läbida täispikkusega rada ajalimiidi sees ja saavutada kõrgem koht kui 13.

Võistluse start antakse laupäeval 14. novembril kell 13 ja võitjate finišit on oodata umbes viie ööpäeva pärast.

Eesti võistkonna reis Pantanali on seni kulgenud nende enda sõnul brasiilialikult. Vaid kümme tundi enne reisi algust teatas maksejõuetusest ja lendude lõpetamisest Estonian Air, kellega võistkond pidi lendama ookeaniületamise alguspaika Amsterdami. Tänu Nordic Aviation Groupi asenduslennule jõudis võistkond koos 250 kilo varustusega siiski õigeaegselt tulpidemaale. Sealt edasi läks lend Sao Paulo Guarulhose lennujaama sujuvalt, kuid edasi saabus sündmustesse kaootilisus. Kuigi pagas oli registreeritud viimasesse sihtkohta Mato Grosso do Sul osariigi pealinna Campo Grandesse, käskisid ametnikud Sao Paulos selle välja võtta ja läbi tolli vedada. Ent seejärel ei tahtnud lennule registreerijad pagasit uuesti vastu võtta, kuna siselennuni jäi aega kümme tundi.

«Kauplemine ei toonud edu,» tunnistas Silver Eensaar, «ja selleks, et hotelli magama jõuda, tuli üles otsida pakihoid. Suurte rattakastide ja muude kottidega ei oleks olnud mingit lootust transporti leida. Ei tea, kas kättemaksuks vaidlemise eest või kogemata teatas õhtune lennule registreerija, et meie lennuaega on hilisemaks nihutatud. Selle teadmisega hommikul lennujaama jõudes avastasime aga, et lend oli väljunud õigeaegselt ja tuli tõdeda lennukist maha jäämist. Lennufirma GOL esindajad vabandasid ebamugavuste pärast ja andsid hilisemale lennule uued piletid, kuid ka selle lennu väljumispaiga leidmisega tekkis segadus. Vahepeal näitas tabloo valet terminali või tingis selle kuumamiraaž, mistõttu neljatunnine lennuootamine lõppes ikkagi viimasel minutil väravasse jooksmisega.»

Sügaval sisemaal paiknev Campo Grande tervitas Eesti võistkonda ereda päikesepaiste ja ligi 40 soojakraadiga. «Õnneks saabus kahjustusteta ka kogu võistkonna pagas,» tõdes Eensaar.

Kuid see ei tähendanud veel teekonna lõppu. Lennujaamas tuli oodata veel neli tundi üle maailma teiste lendudega saabuvaid võistkondi, misjärel algas kuuetunnine hilisõhtune bussisõit läbi pimeda savanni Corumbasse, Pantanali lõunapiiril asuvasse linna.

Kohale jõudis karavan alles pärast südaööd, mis tähendas, et kokku võttis Tallinnast võistluspaika Corumbasse jõudmine aega peaaegu 48 tundi.

Tagasi üles