Endrekson: Portugali treeningbaas meenutab vanglat

Kaarel Täll
, spordireporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõnu Endrekson
Tõnu Endrekson Foto: Sander Ilvest

Sõudeergomeetrite võistlusel «Alfa» lõppes olümpiahõbeda Tõnu Endreksoni kuue aasta pikkune võiduseeria, kui ta tunnistas soomlase Joel Naukkarinen 1,5 sekundist paremust. Mees ise end kaotusest lüüa ei lasknud, kuna Eesti koondislased konkreetselt «Alfa» võistluseks ei valmistunud. Äsja saabuti Portugali treeninglaagrist, kus Eesti koondisele on loodud kõik tingimused, et keskenduda ainult spordile.

«Pole hullu. Kaheksa aastat tagasi olin ma olümpial ka hõbe,» rääkis rõõmsatujuline Endrekson pärast autasustamist. Mille taha siis võit jäi? «Ei saa öelda, et vanaks hakkan jääma. Lihtsalt praegu ei ole teravust. Laager on selja taga.»

Naukkarinen võitis ajaga 2.42,9. «Et sellist aega välja sõita, peab tõsiselt selleks võistluseks valmistuma. Ma olen ka samasse auku siin sõudnud, kuid siis ma ikkagi valmistusin spetsiaalselt.»

Eesti koondis naasis pühapäeval Portugalis toimunud laagrist, kus lisaks Endreksonile treenisid ka tema neljapaadikaaslased Andrei Jämsä, Kaspar Taimsoo ja Allar Raja. Samasse kohta minnakse tagasi juba järgmisel nädalal.

Eesti koondislased võtsid «Alfa» võistlust kui ühte suurepärast treeningut. Vaid 1000 m pikkune distants pakkus Endreksonile omamoodi vaheldust: «Sellist 1000 meetrist pingutust niisama naljalt trennis ette ei tule. Vahel paneme paadid joonele ja teeme 100 meetrit. Kokkuvõttes on sellised asjad lihaste erksana hoidmiseks kasulikud. 1000 m on kõige suurem šokiteraapia, mida teha saab. 6 ja 2 km on tunduvalt lihtsamad. Täna oli tõsine sprint.»

Portugalis Pocinhos toimuvast laagrist rääkides tuleb Endreksonile naeratus suule. «Ma pole küll kunagi vanglas olnud, aga see meenutab küll seda. Oleme suures betoonehitises, kus on väiksed aknad. Treeningutele saab seal maksimaalselt keskenduda ja segavaid faktoreid ei ole. Lähim asustatud koht on 7 km kaugusel. Terve suure baasi kohta olimegi meie üheksakesti ainsad kliendid. Lisaks oli veel teenindav personal, keda oli vist kolm inimest. Paar kokatädi ja baasi juhataja. Esialgu oli ikka kuidagi sünge tunne, et rahvast ei liigu. See on ikka suur-suur kompleks,» kirjeldas ta.

Ametlikult polegi uhiuus Pocinho baas veel avatud, kuid kui eestlased veebruari esimestel päevadel sinna naasevad, siis treenitakse koos Švetsi koondisega, kelle neljapaat on viimastel aastatel Eestile tõsine konkurent olnud. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles