/nginx/o/2011/06/01/606586t1hfd1b.jpg)
/nginx/o/2008/08/04/62488t1h3fd0.jpg)
Eesti parima laskesuusataja Eveli Saue otsus teha tippspordis vaheaasta näitab, et tal puuduvad spordimaailma peensustes hästi orienteeruvad nõuandjad. Millegi muuga ei saa nii halba otsust seletada. Õigemini saab – emaks saamisega –, kuid nagu eilsel pressikonverentsil selgus, pole taandumise põhjusi mõtet sealt otsida.
Kahtlemata saab oma karjääri üle otsustada vaid sportlane ise. Samas on kahju, kui looduse poolt andekuse kaasa saanud inimesed seda ei kasuta. Andekuse heaks tulemuseks pööramise eelduseks on aga spordimehe(naise) hing. Ma ei mäleta, et Kristina Šmigun-Vähi või Erki Nool oleksid kunagi rääkinud tüdimusest või vaheaasta tegemisest. Nad rühkisid hambad ristis lõpuni ja said võitjateks.
Ma tahaks väga loota, et ka Saue tõuseb spordis võitjaks. Kuid ta on 27-aastane ehk tippspordi mõttes parimas eas. Senised aastad on kulunud vastupidavusalale omaselt tugeva põhja ladumiseks, teatud arvu kilomeetreid läbimata pole lihtsalt võimalik tippu jõuda. Nüüd oleks aeg vilju noppida, kuid … selle asemel tuleb vaheaasta.
Suusatamise ja laskesuusatamise spetsialistid on väitnud, et vaheaasta jätab sportlase seisundile sügava jälje, seni tehtud töö võib muutuda nulliks ja tagasitulek pole nii lihtne, kui võib paista. Ilmselt pole Sauele seda piisavalt veenvalt selgitatud. Kogu loos on aga ka üks eriti must lammas – Eesti Laskesuusatamise Föderatsioon –, kelle tegematajätmised ja nigel asjaajamine viisidki selleni, et Saue ei leidnud enam endas jõudu võidelda.