VIPide sportlikud varjud

Alar (vasakul) ja Aivar Ridamäe Tallinnas Stenbocki majas peaministri kaitsetalituses. Taamal paistev jalgratas on seotud tööülesannete täitmisega. Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Kaksikvennad Alar ja Aivar Ridamäe peavad vajaduse korral hoidma peaministri varju. Aga kui ei peaks – oi, siis hoidke neil aga eest!

Aprillis kuus aastat tagasi, kui Andrus Ansipist sai esimest korda peaminister, pidi Alar Ridamäe end senisest ühtäkki palju tõsisemalt kätte võtma. Ja kiiresti. Sest Tartu rattarallini jäi kõigest kuu, ja Ansip oli ennast sinna kirja pannud.

See tähendas, et tema ihukaitsjana tuleb Ridamäel maksku mis maksab Ansipi tuules püsida.

Ansip polnud sadulas aga mingi papist poiss. 1997. ja 1998. aasta Tartu rattaralli protokollist leiab ta nime vastavalt 33. ja 30. kohalt. Tõsi, ega rattasõit Ridamäelegi võõras olnud. Koos

kaksikvenna Aivariga olid nad Karksi-Nuias üheksanda klassi poistena, kui pikamaajooksust mõlemal pikapeale villand sai, läinud just rattatrenni.

Liiati oli rattatrenn ahvatlevam kui jooksmine, sest seal sai endale Štart-Šossee, vene aja ihaldusväärse võiduka. Selle sadulas tegid nad Viljandi maakonnas sageli rohkem kui sajakilomeetriseid ringe, paaril korral isegi 200-kilomeetriseid.

Erinevalt jooksust, kus kaksikvendade tase ei küündinud omaealiste hulgas maakonna piirest suuremail võistlustel auhindu noolima, näitasid nad ratta seljas, olgu eraldistardist või

paarissõidus, märksa paljulubavamaid tulemusi. Enamgi veel: nad said ratast pedaalides sedavõrd sitkeks, et suutsid maanteel tehtud treeningtöö arvelt näidata lennukat minekut ka suusarajal.

Aga need saavutused jäi kõik kaugesse möödanikku, rohkem kui pooleteise kümnendi taha. Ansipi turvamiseks rattarallil polnud neist erilist abi.

Läkski nii, nagu karta võis. Alar Ridamäel tekkisid tõsised raskused, et rattarallil peaministriga samas grupis püsida.

Niipalju oli kunagisest spordikogemusest siiski kasu, et kannatada ta jaksas. Aga enamat küll mitte. Pundis oli ta üks nn viilijatest. Lõpuks sai ta ülesandega siiski hakkama: lõpetas täpselt Ansipi kannul, vaid kümnendiku jagu hiljem, 314. kohaga.

Koos Kirsipuuga putku

Sestsaadik, mõneti tänu Ansipile, on kaksikvennad Alar ja Aivar Ridamäe (41) saanud tuntud-teatud tegi- jaiks paljudel Eesti rahvaspordiüritustel.

Alar peab peaministri kaitsetalituse juhina hoolitsema ennekõike selle eest, et spordilembene valitsusjuht suusa- ja rulluisumaratonidel elusa ja tervena üle lõpujoone jõuaks (rattavõistlustel pole Ansip osalt nende ohtlikkuse tõttu pärast 2007. aastat enam osalenud). Aivar, kes vastutab Eestis riigi tähtsamate objektide ja samuti välissaatkondade valve eest, on aga just rattaüritustel, ent ka suusamaratonidel näidanud viimastel aastatel tulemusi, mis teevad kadedaks enamiku tõsiuskseid harrastajaid.

Kus iganes ta starti ei tule, pea kõigil jõuproovidel on ta raudne esisaja, sageli isegi esimese

poolsaja mees. Möödunud suve lõpus pani ta Tallinna rattarallil viieses, Jaan Kirsipuu initsiatiivil tekkinud jooksikute pundis koguni peagrupi eest plagama. Lõpuks sai ta viienda koha. Peagrupp kaotas ligi minutiga.

Kui Ansip otsustas viis aastat tagasi peaministrina Vasaloppeti maratoni läbi sõita, läksid aga mõlemad kaksikvennad temaga kaasa. Põhjus peitus selles, et varem polnud kumbki neist

nii pikka suusadistantsi ette võtnud, mistõttu kahekesi oli kindlam kui ühega midagi juhtub, saab teine kaitsealusega ikka lõpuni sõita.

Tõsi, Aivaril oli selleks ajaks selja taga mitu veelgi rängemat katsumust, ehkki mitte suusatajana. Pärast Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna lõpetamist 1993 oli ta läinud tööle Tallinna politseisse, sealt siirdus kaks aastat hiljem presidendi ihukaitsesse ning sportis mõnda aega rahulikult, kuni aastal 2000, kolmekümneseks saanuna, astus Kaitseliitu, läbis reservohvitseride kursused ja hakkas käima Erna retkedel.

«Erna oli ränk,» meenutab Aivar. Esmalt tosin tundi rännakut, mille kestel anti ühe ülesandena meestele elus kana – lööge maha, küpsetage ja sööge ära: aeg läks! (Aivari tiimil kulus selleks 50 minutit) –, siis paar tundi uinakut ja veel 15 tundi rännakut.

«Me kõndisime inimvõimete piiril, peaaegu pildituks,» mäletab ta. «Kui lõpuni jäi 15 km, sai meil vesi otsa. Vaatasime, et talu. Talu õuel kaev. Sinna oli tee otsast sada meetrit. Tükk aega lamasime maas pikali, keegi ei jõudnud kaevuni minna.»

Lõpuks võttis keegi ikka jalad alla. Aivar sai julgestuspolitsei võistkonnaga kahel aastal järjest 10. koha (teisel korral oli tiimis ka vend Alar, kes asendas üht väljalangenut), 2002. aastal tuli aga koguni neljas koht. Eesti võistkondadest olid nad tollal lausa teised.

Kukkumiste oht

Kuna Alar kirjandi hinde tõttu Tartu Ülikooli õppima ei pääsenud, tuli tal minna 1988. aasta sügisel viimaste Eesti noormeeste seas Vene sõjaväkke. Juhuslikult sattus ta Tapale inseneriväeossa, ja kuna tähtsad ohvitserid eelistasid autojuhina kohalikke poisse, õnnestus

tal jääda pärast väljaõpet sinnasamma alampolkovniku sohvriks.

Pärast armeeteenistust ei leidnud ta harrastaja tasemel enam tahtmist rattasõidu ja suusatamisega tegelda, vaid hakkas palli mängima. Korvpallis lõi ta tagamängijana

kaasa koguni Eesti meistrivõistluste teises liigas, hiljem proovis jalgpalli.

Pärast sisekaitseakadeemia lõpetamist siirdus temagi venna eeskujul pealinna, julgestuspolitseisse. Ja kuna üle tüki aja sattus ta jälle koos vennaga lähestikku elama, hakkasid nad üheskoos uuesti vanade aladega tegelema – jooksu, rattasõidu ja suusatamisega.

Sedasi läksid nad kahekesi ka Vasaloppetile Ansipit turvama. Ega see rahvamurrus kerge ülesanne ole. Alar ei salga, et isegi Tartu maratonil on kaitsealune paaril korral silmist kadunud. Selleks, et teda massis kiiresti üles leida, tuleb jälgida erilisi tunnuseid, kas või mütsi, mille abil kaitstava asukoht välja peilida. Põhiülesanne, nagu Alar seletab, seisneb selles: «Tuleb kaitsta, et peaministri ümber poleks kedagi sellist, kes võiks tekitada probleeme, nagu näiteks kukkumine. Oleme kukkumistele lähedal olnud, treeningutel oleme ka kukkunud, aga võistlustel peab selle ohu miinimumini viima.»

Vasaloppetil õnneks probleeme ei tekkinud. Mõlemad ihukaitsjad lõpetasid otse peaministri järel, Alar sai 3635. ja tollane presidendi ihukaitseülem Aivar 3636. koha. Aeg oli kõigil kolmel sama – 7.03.49. Ainult 13 minutit jäi medalist puudu. Vasal saab medali see, kes ei kaota võitjale rohkem kui 50 protsenti.

Valitsusjuhi diktaat

Eelmise kümnendi algul proovis Aivar kahel korral maratonijooksu, aga erilise eduta. Rakveres eksis ta rajalt, Lõuna-Norras osutus maastik liiga mägiseks ning aeg tuli kõigest 3.45. Siis soovitas töökaaslane, et ostku ta endale parem ratas. Eelmine ratas oli läinud tudengipõlves jäljetult kaduma, kui kursusekaaslane sellega trenni sõitis ning keegi selle hoone fuajeest pihta pani.

Kuigi mõte rattasõidust Aivarit esi- otsa ei vaimustanud, jäi ta viimaks nõusse. Ja nägi peagi, kuidas tulemused paranema hakkasid. 2003. aastast on ta löönud kaasa maastikurattasarjas, paar hooaega hiljem soetas ka maanteeratta.

«Nüüd on rattasõit muutunud elustiiliks,» tunnistab ta. «Rütm on paigas.» Kuigi spetsiifilist ja teadlikku trenni ta enda väitel ei tee, on ta siiski käinud juba kuuel kevadel jutti

Hispaanias ja Itaalias kolmenädalases lõunalaagris ning talve hakul kaheksa aastat järjest Põhja-Soomes suusalaagris.

«Eelkõige on see puhkus igapäevatööst,» kinnitab ta. «Kindlasti ei ole sel saavutusspordiga midagi pistmist.»

Alari sportimisi on dikteerinud peaministri harrastused. Kui Ansip avastas endale rulluisutamise, tuli temalgi selle alaga tegelema hakata. «Aasta-aastalt on uisusaapad madalamaks, rullid suuremaks ja riided liibuvamaks muutunud, » kirjeldab ta oma arengut. Siiani pole ta Tartu rulluisumaratonil koos Ansipiga saja seest välja jäänud.

Vähemasti korra aastas võib kaksikvendi Ridamäesid näha taas korraga peaministri pundis temal silma peal hoidmas. See juhtub siis, kui Ansip korraldab Tallinnast Stenbocki majast mööda Piibe maanteed rattasõidu oma koju Tartusse Tamme puiesteele.

Viimati kulus 195 km läbimiseks 5.47, kusjuures ilm polnud kuigi soosiv. Tol korral läks kümnemeheline punt pooleks. Grupi poolekstõmbaja polnud keegi muu kui Ansip.

Tema võib teha, mida tahab. Aga vennad Ridamäed – nemad iga kord mitte. Kui nad turvavad valitsusjuhti, tuleb neil teha nii, nagu valitsusjuht tahab.

Erinevalt aastatetagusest ajast neil igatahes võhma jätkub, ja jääb ülegi, et peaministri spurtidega kaasa minna.

Alar ja Aivar Ridamäe viimaste aastate tulemusi

Tartu suusamaraton

2011

Aivar 124. koht 3.16.55

Alar 903. koht 4.04.13

2010

Aivar 56. koht 3.28.15

Alar 745. koht 4.26.40

2009

Aivar 144. koht 3.33.17

Alar 595. koht 4.04.43

Tartu rulluisumaraton

Alar Ridamäe

2010 – 86. koht 1.17.29,9

2009 – 68. koht 1.10.02,0

2008 – 78. koht 1.11.31,6

2007 – 63. koht 1.20.49,6

Tartu rattaralli

Aivar Ridamäe

2010 – 47. koht 3.04.29

2009 – 108. koht 2.58.50

2008 – 146. koht 3.21.48

2007 – 108. koht 2.51.41,4

Tartu rattamaraton

Aivar Ridamäe

2010 – 46. koht 3.12.07

2009 – 46. koht 3.12.07

2008 – 51. koht 2.55.32

2007 – 91. koht 3.12.37,1