Võidukas Kontaveit elas tuliselt kaasa ka Zopile: tema olekust on ilmselt paljudel midagi õppida

Anett Kontaveit ja Jürgen Zopp on suutnud Prantsusmaa lahtiste esimestel päevadel pakkuda Maarjamaa tennisesõpradele palju häid elamusi. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Anett Kontaveit (WTA 24.) jõudis täna esmakordselt Prantsusmaa lahtistel tennisemeistrivõistlustel kolmandasse ringi, kui alistas rumeenlanna Alexandra Dulgheru (WTA 159.) 7:5, 6:2.

Postimees võttis 22-aastase tennisepiigaga ühendust ja uuris nii tema tänase mängu, enesetunde kui ka kaasmaalase Jürgen Zopi eilse võidu kohta.

Kontaveit väärib seejuures kiitust, sest päeva viimases intervjuus, mis toimub ligi kaks tundi pärast matši lõppu, on Eesti esireketi hääl jätkuvalt ergas. Siinkirjutaja küsimused, mis korduvad suures osas ilmselt kõigi eelnevate ajakirjanike omadega, saavad põhjalikud vastused.

Anett, palju õnne! Kas esmakordselt Prantsusmaa lahtistel 32 parema hulka jõudmine tundub ka kuidagi erilisena või võtad seda nagu iga teist võitu?

Kuna turniir veel käib, siis sellist erilist tunnet sees pole. Loodan, et suudan veel kaugemale jõuda.

Milliste sõnadega sa ise oma tänase mängu kokku võtaksid?

Ma ei teadnud, milleks valmis olla, sest omasin vastase kohta vähe infot. Ilmselt seepärast olid pallivahetused mängu alguses ka tasavägised. Dulgheru oli väga visa ja muutis mängu tempot tihti, vältides ise lihtvigu. Kuna mina pidin olema agressivsem pool, tuli kohati liiga palju vigu sisse.

Mentaalselt oli eriti tähtis just see, et suutsin avasetis tasavägised geimid kätte saada. Teise seti keskelt, alates 2:2 seisult, tundsin end juba enesekindlamalt ja ka serv hakkas õnnestuma. 

Avamängu järel rääkisid, et olid Prantsuse lahtiste eel viirushaiguse küüsis. Kuidas täna mängida oli?

(Muigab kergendatult.) Tervis oli täna väga palju parem. Miljon korda parem! Väljakul polnud enam üldse raske liikuda. Tundsin end mugavalt ja just füüsiliselt väga hästi.

Kas sa oled tänaseks juba harjunud suure slämmi turniiridel mängimisega ja suudad kohtumisi ka mingil moel nautida või on see eelkõige ikkagi raske töö?

Esimese ringi kohutava enesetunde valguses saan öelda, et täna suutsin väljakul olemist tõesti nautida. Eks neid suurturniire koguneb turjale üha rohkem ja seeläbi oskan ka tähtsaid mänge nautida.

Sinu järgmine vastane on maailma kaheksas reket Petra Kvitova, kellele mai alguses kaotasid Madridis tasavägise lahingu. Mida tollest kohtumisest ülehomseks kaasa on võtta?

Tema puhul tean, mida oodata. Tean ka seda, mis tema vastu mänguliselt toimib. Pean neid nüansse suutma rakendada mängus nii hästi, kui suudan. Kindlasti tuleb raske mäng. 

Kas Kvitova on sinu hinnangul mängimas karjääri parimat tennist?

Ta võitis nii Madridi kui Praha turniiri ära. See tähendab, et ta mängib hetkel väga-väga head tennist. Nägin teleri vahendusel natuke ka tema esimese ringi kohtumist.

Hea meel on tõdeda, et sa pole ainus turniiril konkurentsis püsiv eestlane. Kas sul oli eile mahti Jürgen Zopi võitu Jack Socki üle vaadata?

(Elavneb.) Jaa, vaatasin mängu Postimehe ülekande kaudu!

See on õige valik.

(Muigab.) Jah. Ma ise ei saanud kahjuks tribüünile kaasa elama minna. Aga mul on ülihea meel Jürgeni üle! Elasin talle oma toas täiega kaasa.

Arvestades seda, kuivõrd palju on Jürgenil olnud karjääris ebaõnne, oli ta eilse võidu vist tõesti täielikult ära teeninud.

Absoluutselt! See olek ja pühendumus, millega Jürgen esimesest hetkest väljakul on... Sellest on ilmselt paljudel midagi õppida.

Lõpetuseks, meie usutlus leiab aset pea kaks tundi pärast sinu kohtumise lõppu. Kas intervjuusid tuleb nii palju anda, et mängujärgne «matš» kujunebki teinekord pikemaks kui lahing väljakul?

(Muretult.) Eks ta nii ole tõesti. Aga ma olen selle kõigega harjunud.

Anett Kontaveidile valmistas rõõmu avaseti otsustavate geimide enda kasuks pööramine, mis sillutas tee võiduni. Foto: Antonietta Baldassarre / Insidefoto / imago/Insidefoto