Joosep Susi kolumn: kehakultuuri suurim väljakutse

Gerd Kanter spordikongressil. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Jalgpalli maailmameistrivõistluste ajal Kuku raadios eetrisse läinud jalgpallisaates pakkus mainekas inglise jalgpallimõtleja David Goldblatt välja Eesti spordiruumis domineeriva mõtlemismustri taustal provokatiivsena mõjuva lähenemise: nüüdiskultuur ja spordiväli saaksid kenasti hakkama ilma olümpiamängudeta. Võib oletada, et kui mõni eestlane midagi sellist väidaks, peetaks teda kehakultuurivaenulikuks kekatsiks.

Mõtteharjutusena võiks Goldblatti ideed ju siiski rakendada. Võiks näiteks küsida, miks on üks kehakultuuri katuseorganisatsiooni keskseid ülesandeid professionaalsete meelelahutajate läkitamine ühele konkreetsele võistlusele, mille väärtussüsteem (võit iga hinna eest) lahkneb tugevalt retoorikast, mille saatel seda avalikkusele presenteeritakse (tähtis pole võit, vaid osavõtt) ja kehakultuuri valdkonna arengustrateegias sõnastatud punktidest? Kummaline oleks ju, kui kehakultuuri katuseorganisatsiooni nimi oleks näiteks Jalgpalli Maailmameistrivõistluste Komitee, kuigi see vastaks trendidele spordiväljal mõneti isegi paremini.

EOK nimi on esmapilgul muidugi vaid vormiline küsimus, mida on hiljuti samasugusest perspektiivist puudutanud ka Urmas Sõõrumaa. Eks ole EOK funktsioon ja töö suunatud paljuski ikkagi kehakultuuri rikastamisele, laiendamisele. Ometi joonistub EOK nimest ja Goldblatti väljendatu kummalisusest välja kaks põhimõttelist probleemi: esiteks, mõtlemine eesti kehakultuuris on tugevalt tippspordi (tulemuspõhisuse) poole kreenis, ja teiseks, erinevalt teistest kultuurivaldkondadest puudub kehakultuuris harjumus oma tegevust põhjalikumalt kirjeldada ja reflekteerida, küsida eri tasanditel kõige elementaarsemaid küsimusi (näiteks: miks on meie tegevust ülepea vaja? milliseid väärtuseid meie tegevus kannab? jne).