Postimehe aruanne Saksamaalt: rännak ajas 97 aastat tagasi …

Eesti - Saksamaa Foto: Tairo Lutter

Eesti jalgpallikoondise ajaloo suurim kaotus paneb mõtlema. Võtab isegi sõnatuks. 0:8. Isegi, kui selle serveeris meile neljakordne ilmameister Saksamaa.

Äsja toimunule võiks omistada terve rea ajalukku minevaid lööklauseid. «Pommitamine Mainzi all»; «Halastamatu Saksamaa teerull lömastas iseloomutu Eesti»; «Neljakordne ilmameister pühkis Eesti õpipoistega põrandat». Ja nii edasi. Ja nii edasi.

Ehkki löök oli tugev ja katkikistud haav tohutult suur, pani Postimees Mainzis esimesed mõtted ja järeldused kirja.

Lihtne paratamatus… Mis tegi selliste õuduste õhtu võimalikuks? Põhjalikumad analüüsid sünnivad (loodetavasti) pikema aja jooksul. Mina esitaksin esimese soojaga kaks versiooni. Mõistva ja hukka mõistva.

Hakatuseks mõistev. Kui paljud tippkoondised ei paista endast väiksemate vastu silma eriliste «lammutajatena», siis Saksamaa käekiri on läbi aegade olnud risti vastupidine. Väär oleks öelda, et Die Mannschaft väetimaid eksimatult võidab. Märksa täpsem sõnastus oleks: tegeldakse kiire ja korraliku tapatööga. Eriti kodumängudes.

Tõestuseks piisab ülevaatest, kuidas käitus Saksamaa külalistega eelmises MM-valiktsüklis. Norra alistati 6:0 (20 minutiks seis 3:0), Aserbaidžaan 5:1 (avavärav 8. minutil), San Marino 7:0 (15 minutiks skoor 2:0), Põhja-Iirimaa 2:0 (17. minutiks oli tablool lõppseis), Tšehhi 3:0 (avavärav 13. minutil).

Eesti oli 25 minutiga taga 0:4, poolajaks 0:5, lõpuks koguni 0:8. Koledad numbrid, väga koledad. Hirmsad. Me ei ole esimesed ega kindlasti ka viimased. Tõsi, 26 050-pealine Mainzi publik vaatas seda hävitustööd kuidagi vaikselt ja meie fännisektori «Võitle, Eesti, võitle!» kaikus isegi reipamalt.

Eesti-Saksamaa valikmäng Foto: Tairo Lutter

… või häbenemise koht? Eesti sai eile väljakule joosta täiesti pingevabalt. Absoluutselt mitte midagi polnud kaotada. Jah, seda on märksa lihtsam öelda kui reaalselt teha.

Ometi osati kaotada au ja väärikus. Nagu ütles ekskoondislane, siinsamas Mainzis profileiba teeinud Marek Lemsalu enne mängu: «Mõistan ja andestan, kui koondis kaotab võideldes. Aga kui pole tahet ninast veri välja joosta, siis seda ma ei mõista.»

Ma ei näinud ühegi Eesti koondislase ninast verd voolamas. Jah, kõik see on kunstiline liialdus, ometi peitub siin sügav tõetera. Välised ilmed võivad olla petlikud, aga mida aeg ja värav edasi, seda enam mängijate tuju näis langevat. Kui nii, siis ses puudub igasugune loogika ja põhjendus. Me ju pidime teerulliks valmis olema. Ometi tahtsid sakslased ka 3:0 ja 4:0 ja 5:0 ja 6:0 ja 7:0 eduseisus rohkem kui meie. Seda ei saa andestada.

Vahe kahe meeskonna individuaalses meisterlikkuses on kahtlemata üüratu. Aga et lausu nii üüratu, et meie ei suuda isegi juba häbistatuna tahtelis-moraalseid omadusi ilmutada… Seda kogesime

viimati 90ndate algul – siis, kui Teitur Thordarson tuli meile liinikaitset ja võitlemist õpetama. Retooriliselt tõsine küsimus: kas me tõesti oleme omadega ses ajas tagasi? Või koguni 97 aasta kaugusel (loe sellest altpoolt)?

Alaliidu juhatus, mõelge, palun. Kui oleme, siis milline on päästeplaan? Kui ei ole, siis mismoodi ei ole?

Need numbrid, ühtaegu sisutud ja paljuütlevad. Tunnistan ausalt: seda mängu taktikaliselt lahata on tarbetu. Jah, võib ju kirjeldada, kui kõrgele Saksamaa esimesest sekundist alates mõlemad äärekaitsjad tõstis ning millise kergusega Eesti liinide vahel – ehkki need olid näiliselt kompaktsed – sööte leidis. Ning küsida, kas Martin Reim talitas kõikvõimalike valikutega õigesti.

Aga… Kui tasemevahe on selline, kui ainuüksi avapoolaja täpsete söötude saldo on 486:72, siis… No mida on siin sisulises plaanis üldse lahata? Täpselt samamoodi võime lõputult lahata, mis juhtunuks, kui Konstantin Vassiljevi esimese poolaja karistus- või Sergei Zenjovi teise poolaja pealelöök ei lennanuks Manuel Neuerile täpselt sülle. Üsna tähtsusetuks muutus ka see, kas 4:0 värava põhjustanud penalti anti liiga kergekäeliselt või mitte. Nagu ka fakt, et Leroy Sanelt võeti seisul 6:0 tabamus olematu suluseisu tõttu põhjendamatult ära.

Kui meie väljakumängijad suudavad esimese täpse söödu kaaslasele anda 9. minutil (enne seda sai sellega korra hakkama vaid väravavaht Sergei Lepmets) ning kui sakslased peavad meile esimese vea tegema alles 38. minutil, siis… Siin on kommentaarid justkui liigsed.

Kinnitagu eelkirjeldatud kiretud numbrid.

Pealelöögid 26:4. Löögid väravaraamistikku 16:2. Nurgalöögid 11:0. Söödud 979:184. Täpsed söödud 928:138.

Eesti -Saksamaa valikmäng Foto: Tairo Lutter

See nukker rekord. Kui 88. minutini püsis õhus nõrk lohutus, et Eesti koondis pole iial nii suurelt kaotanud, siis ka sellest piinlikust piinast polnud lõpuks pääsu.

Seega, pilk ajalukku: Eesti senine suurim kaotus pärines 1922. aastast, mil saime Soomelt 2:10 sauna. Uuel iseseisvusajal olime saanud 0:7 «pakke», viimati 1:8 koslepi Belgialt. Nüüd rändasime aga ajas koguni 97 aasta kaugusele… Ja toonagi suutsime vähemalt kaks tükki ise ära lüüa…

Saksamaa koondise ajaloo suurim võit sunnib aga üllatuma. See võeti 1912. aasta Stockholmi olümpial skooriga 16:0 Venemaa enda üle. Vedas, et tulikiri Mainzi staadioni tablool nii suureks ei kerinud…