Andres Vaheri kommentaar: maapealne jumal, kelle tõehetk saabub kolme kuu pärast

Kas Hanno Pevkuril on ka pärast EMi põhjust Gheorghe Cretu töö peale aplodeerida? 

FOTO: SILLE ANNUK/PM/SCANPIX BALTICS

Pole vähimatki kahtlust: Eesti vollemeeskonna viimasel kümnendil pakutud elamused kaaluvad üles kõigi teiste pallimängukoondiste tehtu. Vaid ühe erandiga on alati EM-finaalturniirile pääsetud, võidetud järjepanu Euroopa liiga, maailma liiga kolmas tugevusgrupp, Euroopa kuldliiga…

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Tänavuse suve esimene pool läks aga aia taha. Jah, sel on täiesti objektiivsed põhjused: põhikuuik sai täies koosseisus pikendatud puhkuse, mitut meest häirisid vigastused, enamikul kohtumistel polnud suuremat sportlikku kaalu. Kuid ometi: kaheksa mängu ja kuus kaotust. Me vastased polnud nõrgad, ent ka mitte nii võimsad, et saldo peaks olema säärane – eriti kui tahame EMil tõsimeeli esimest korda veerandfinaali pääseda.

Hoopis enam sunnib olevikule ja tulevikule mõeldes muretsema aga paar muud tegurit.

Esiteks: meie tuumik on eakas. Reastame põhimehed vanuse järgi tänavuse EMi ajal: Kert Toobal 40, Rait Rikberg 37, Ardo Kreek 33, Andrus Raadik 32, Hindrek Pulk 28, Oliver Venno 29, Kristo Kollo 29, Timo Tammemaa 27, Andri Aganits 26, Robert Täht 26, Renee Teppan 25. Nooremat kaardiväge on viimastel aastatel peale tulnud äärmiselt kasinalt. Ka pingevabas duellis Hollandiga eelistas peatreener Gheorghe Creţu Markkus Keelele ja Silver Maarile Toobalit ja Rikbergi.

Ja teiseks: pealik Creţu närvilisus. Äsjase koduse Kuldliiga finaalturniiri eel, ajal ja järel torkas see vähemalt ajakirjanikega suhtlemisest korduvalt ja häirivalt silma.

Tagasi üles