Eesti maadlus elab pronksiajas

Nur-Sultani MMi pronksimatšis alistas Heiki Nabi (vasakul) kindlalt iraanlase Amir Mohammadali Ghasemimonjezi.

FOTO: Anvar Ilyasov/AP

Kui sajandi alguses ei möödunud mitu aastat järjest ühtegi judo suurvõistlust Eesti sportlaste medalita, siis sel kümnendil on järg maadlejate käes. Päris igalt võistluselt just medaliga ei tulda, ent tänavune aasta oli tõeliselt pronksine. Seda karva autasu sai Epp Mäe kaela nii MMil kui ka Euroopa mängudel ning Heiki Nabi MMil.

Nabi tuli juba 13 aastat tagasi noore üllatusmehena maailmameistriks. Kas kõik medalid on ühesugused või mõni teistest erilisem?

«Iga medal on kallis ja tähtis. Kui võidad medali, tähendab see, et tehtud töö on läinud täkkesse ja oled tasu saanud,» vastab ta.

Tänavu Kasahstanis Nur-Sultanis peetud maailmameistrivõistluste kolmas koht oli siiski omamoodi eriline. «MM oli Tokyo olümpia esimene valikvõistlus. Varasematel kordadel ei õnnestunud mul tervelt aasta enne olümpiat pääset kätte saada, jõudsin selleni alles olümpia-aastal peetud viimastel valikturniiridel. Medaliga kaasnenud olümpiakoht tähendab suurt lisaväärtust, sest nüüd ei pea ma järgmisel aastal enam kvalifikatsiooniturniirideks valmistuma. Seejuures läheb kadalipp iga olümpiatsükliga tihedamaks, kohti võetakse vähemaks. Kui eelmisele olümpiale pääses minu kaalus 20, siis nüüd ainult 16 meest,» seletab maadleja.

2006. aastal olin ehk selline kartmatu, uljaspea, kes isegi ei osanud mingeid ohte eriti näha. See oli hea, andis suure enesekindluse.

Heiki Nabi

Heiki Nabi anno 2006 vs. Heiki Nabi anno 2019, mis on peale lisandunud kogemuste praegu veel teistmoodi?

Matimees annab vägagi huvitava vastuse. «2006. aastal olin ehk selline kartmatu, uljaspea, kes isegi ei osanud mingeid ohte eriti näha. See oli hea, andis suure enesekindluse.

Noorena tuli asi kergelt kätte, aga kui tekkisid vigastused, kaotused, raskemad ajad, vähendas see vahepeal enesekindlust. Praegu mõtlen palju rohkem kui aastal 2006, et mis kõik on ja kuidas peaks olema. Võib-olla mõtlen kohati liigagi palju. Võiksin olla enesekindlam ja julgemalt peale minna.

Kui analüüsid palju, siis ühest küljest on hea, et saad teada igasuguseid asju. Samas paljude asjade teadmine võtab eneseusku vähemaks. Kui sa tead nii palju, siis näed ka võimalikke ohuolukordi, mis võivad tekkida. Ja hakkad mõtlema, et kas üks või teine asi on võimalik. Ei tohi lasta tekkida olukorral, et kõik need mõtted haaraks sind enda võimusesse,» filosofeerib Nabi.

«Kui jätkanuksin nii nagu tegin asju aastal 2006, poleks mu karjäär kujunenud nii pikaks. Aastate jooksul kogunenud teadmisteta pole võimalik pikalt sporti teha, sest sa kas vigastad ennast või lõpeb karjäär mingil muul põhjusel. Kõigil tuleb ette tagasilööke, tuleb osata neist õppida ja edasi minna. Selle kaudu kasvad paremaks sportlaseks, õpid ennast paremini tundma, saad teada, kuidas jälle heasse vormi jõuda.»

Nabi võitis esimesed medalid oma kauase treeneri Henn Põlluste juhendamisel, 2017. aastast harjutab ta ukrainlase Igor Bugai näpunäidete järgi. Kui suur on treeneri roll sportlase mõtete suunamisel?

«Noor sportlane vajab kindlasti treenerit, kes juhendab ja õpetab asjadest paremini aru saama. Hiljem tead juba ise paljusid asju. Nüüd peab treener juba kõrvalt vaatama analüüsiva pilguga ja oskama anda protsessidele hinnanguid. See pilk on väga oluline,» rõhutab matimees.

«Ise kogu aeg asja sees olles ei pruugi sportlane kõike märgata. Treeneri arvamus, kuidas kõike kokku panna, on väga tähtis. See tähendab ühtlasi treenerile võimalust aidata sportlasel leida erinevaid suundi ja pakkuda välja, kas üks või teine asi võib talle sobida. Ütleb, kui mõni asi võiks olla natuke teistmoodi. Sportlane saab proovida ja vaagida, mis töötab ja mis mitte. Lõpuks peab sportlane ise ära tundma, mida ja kuidas on talle vaja. Treeneril on toetav roll – sportlane peab saama usu, mis talle juurde annab ja toob tulemuse.»

* * *

Epp Mäe andis novembris Arterile pika intervjuu, mõned meenutused:

«Inimesed valivad ise, mida nad elus tahavad. Kui tahad tantsida, siis mine ja tantsi – see ongi sinu jaoks. Kui mina tahan maadelda, siis lähen ja maadlen. Ja nagu näha, on maailmas palju naisi, kellele on just maadlus see, mida nad tahavad teha.

Miks maadlus on harjumatu ja vastuvõtmatu – sest tundub, et see on jube agressiivne ja jõuline ala. Tegelikult on maadluses veel palju muudki: tehnikat, vaimset üle kavaldamist. See ei ole ainult nii, et olen tugevam ja võidan.

Mulle meeldib, et maadlus on nii mitmekülgne: pead olema füüsiliselt ja vaimselt tugev, vastupidav. Me ei võistle kunagi mingi tulemusega, meil ei ole võimalik purustada rekordeid. Võistleme reaalse vastasega, kellest peab päriselt üle olema, et võita.

Ega see ala lihtne ole. Eriti, kui alustasin, oli Eestis naisi maadluses väga vähe. Ja enamik treenereid Eestis sel ajal pigem ei aktsepteerinud naiste maadlust. Võib-olla oli mul natuke ka selline tunne, et ma veel näitan teile: kui keegi ütleb, et ei saa, siis andke vaid natuke aega ja ma näitan, et saab küll.

Kui vaadata maadlusnaisi väljaspool treeningusaali, siis ega neid tänaval ära tunneks. Meil on tüdrukuid, kes kaaluvad ainult 50 kilo, on väikesed ja peenikesed – kui selline tuleb vastu, ei ütleks, et ta on maadleja ja peaks tänaval ringiga mööda minema. Kõik on väga ilusad naised.»

Epp Mäe võitis Kasahstani pealinnas karjääri kolmanda medali – taas pronksikarva – täiskasvanute tiitlivõistlustelt. 

FOTO: Kadir Caliskan/United World Wrestling

Tagasi üles