PM Belgias ⟩ Kapten Kreek lohutusmedalist, frustratsiooni ja valuga toime tulekust ning Kuldliiga õppetundidest

Ardo Kreek pidi täna olude sunnil korra ründama ka number "nelja" pealt. Tulemuseks: punkt. Foto: CEV

Eesti meeste võrkpallikoondis ei lahku Belgia väikelinnast Kortrijkis päris tühjade pihkudega, vaid sai pärast võõrustajate alistamist kaela pronksmedalid. 

«Eks ta lohutusauhind meile ole pärast eilset mängu, aga võiduga on ikka tore lõpetada ja natukene lõbusam koju minna,» tunnistas Kert Toobali puudumisel suve esimeses pooles koondises kaptenikohuseid täitnud Ardo Kreek ega julgenud ka lubada, kas see medal ta kodus üldse nähtavale asetub. «Kui me mänginuks seda hilisemat [finaal]kohtumist, siis too medal läinuks kindlasti auhinnakappi kõrgemale kohale. Kolmas koht: hea lohutusauhind pärast eilset kahte geimi.» 

«Arvan, et poisid on meil kiitust ära teeninud. Pärast eilset valusat kaotust suutsime täna ikkagi täiega panna. Õnneks ei tahtnud Belgia väga vastu ka hakata: võib-olla neil see eilne kaotus morjendas,» jätkas temporündaja.

«Neil oli küll [Sam] Deroo puudu, äkki andnuks see neile käike juurde, kuid eks meil oli kodutöö samamoodi tehtud. Suutsime neid serviga täna piisavalt suruda, nagu meil üks võti on olnud. Kolmandas geimis küll hakkas vigu ka tulema, esimesest geimist neid väga ei mäletagi, aga suutsime neid lõpuni ikkagi korralikult suruda ja blokk-kaitse oli ka korralik. Kindlasti saanuks paremini, aga saime hakkama,» jätkas täna rünnakul 12 pallist 11 maha löönud ning kokku 13 punkti toonud Kreek.

Kas veidi jääb kripeldama ka, et kolmandas geimis see üks rünnak nihu läks? «Eksimust sealt ei tulnud, jäi ikkagi mängu,» täpsustas ta esimese asjana. «Võib-olla [sidemängija Robert] Viiber andis täna rohkem palle veidi ja õnneks tuli hästi välja. Alati on hea, kui endal tuleb hästi välja. Ma loodan, et kui endal poleks nii hästi tulnud, siis olnuks meil ka keegi teine, kes kompenseerinuks. Aga võidumängus on alati mõnus tunne, kui endal ka asjad õnnestuvad.»

Kuidas frustratsiooniga võideldi?

Nii Oliver Venno kui ka peatreener Cedric Enard tunnistasid, et meeskond oli pärast eilset kaotust frustreerunud. Kas kaptenina oli tarvis Kreegil meestele midagi öelda ka?  

«Mida sa ikka utsitad või lohutad. Ma ütlesin koosolekul lühidalt, et valus on, aga täna on uus päev. Õnneks sellest piisas. Treener pidas natukene pikema kõne,» kostis keskblokeerija. «Ega sellistel turniiridel ei saa eelmist päeva üle elama jääda. Võib-olla õhtul jääd tunnikese hiljem magama seetõttu, aga järgmine päev on uus päev ja peab suutma keskenduda ennast 100protsenti uueks mänguks.»

Seda, kuidas mehed eile pingeid maha laadisid, Kreek täpselt öelda ei osanud. «Me lõpetasime suhteliselt hilja siin ning mehed olid väsinud. Veetsime siin kuumas saalis äkki 3,5 tundi. Kas keegi käis näiteks jalutamas, ma ei tea. Mina ise üritasin füsioterapeutide juures mõnest valusast kohast lahti saada, mis eilsega tekkis,» jätkas 35-aastane Kreek ning viskas seejärel nalja, et pass talle enam ei halasta. «Ega selline kuum ja pikk mäng kehale lihtne pole. Energiakadu on kõva. Tänagi oli natukene tunda, et kerge väsimus on sees, aga kui mäng peale hakkab, siis adrenaliiniga läheb see ära.»

Pilk sügisesse

Alaliidu president Hanno Pevkur ütles Kuldliiga järel, et tema sai sügisest EMi silmas pidades siit turniiril optimismisüsti. Mis meelt on Kreek, millise tagasiside koondis siit sai? 

«Saime teada seda, et meil on mehi, kellega mängida. Siin eelmises [alagrupimängus] Belgiaga ning Lätiga tulid väga hästi vahetusmehed sisse. Pikal turniiril on tähtis, kui sul on pingilt mehi juurde võtta,» vastas tempomees ning avaldas lootust, et loodetavast on kõik praegused puudujad eesotsas Robert Tähe, Martti Juhkami ja Kert Toobaliga ka sügiseks rivis. 

Üks mees, keda samamoodi praegu koondises polnud, on Andrus Raadik, kes on alati olnud meeskonna emotsionaalne sütitaja. Kuidas on olukord sellest vaatevinklist praegu? 

«Kindlasti Radža (Raadiku hüüdnimi - toim) suhtumine on hea: isegi kui ta ei alusta, siis sekkub ta alati suure hurraaga,» alustas Kreek vastamist. «Kui vaatad näiteks Prantsusmaa koondist, siis nemad jah laulavad ja möllavad, kuid meil pole läbi aastate sellist hullupanemist seal riietusruumis olnud,» 

«Meil käib selline rahulik töötegemine. Kohati võib-olla isegi liiga rahulik. Eks ma oma kapteniametis üritan ka midagi öelda. Loodetavasti on see positiivne, mitte ei öelda, et «mis sa vanamees siin hädaldad. Saame ise ka aru, mis tegema peab,» jätkas tempomees muheledes ning tõi seejärel välja asjaolu, et temalgi tuli tänavu suvel kamraadidega harjuma. 

«Kuna eelmine aasta jäi mul vahele, siis algus oli huvitav. Ma pole [kõikide] meestega koos mänginud ja päris esimesest päevast seda külg-külje tunnet ei tekkinud. Praeguseks on see juba tekkinud ja kõik laabub ning eks meil ole veel ka aega, et see mootor veelgi rohkem käima saada,» sõnas Kreek ning jõudis seejärel tagasi n-ö Raadiku efekti juurde. 

«See annab kindlasti meeskonnale juurde, kui sul on mõned punktid juba läinud ja pea hakkab veidi norgu minema, kuid siis tuleb üks mees tuleb ja hakkab lällama. Eks treener meil ka palub, et varumehed siin vahetusmeeste kastis möllaks ja annaks energiat. Tegelikult Renee Teppan on samasugune, kes tuleb ja hakkab oma oksi (käsi - toim) korralikult laiali ajama. See annab ka positiivse laengu! Kui Raadik kutsutakse, siis loodan, et ta tuleb. Meil läheb vaja kõiki mehi!» sõnas Kreek lõpetuseks.