Ajakiri Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga: aasta lõpus Kataris toimuva MM-finaalturniiri eel võtame igas numbris vaatluse alla ühe või kaks varasemat turniiri. Liigume kronoloogilises järjekorras: seekord on luubi all 1962. ja 1966. aasta turniir. Seni viimase, 2018. aasta MMini jõuame novembris, kui Kataris tänavuse aasta turniiril pall mängu pannakse!
Seeria neljas lugu ilmus ajakirja Jalka jaanuarikuu numbris.
MM 1962: toorutsemine maavärinast toibunud Tšiili pinnal
Kuna kaks eelmist MMi olid toimunud Euroopa pinnal, peeti loogiliseks, et järgmine turniir tuleb taas viia Lõuna-Ameerikasse: 1956. aastal peetud FIFA kongressil saatis edu Tšiilit, kes teenis rohkem hääli kui naaber Argentina. Vaesema riigi edu taga oli fanaatiline Carlos Dittborn – Lõuna-Ameerika jalgpalliliidu toonane tšiillasest president reisis läbi palju FIFA liikmesriike, et neid Tšiili poolt hääletama veenda. Traagilisel kombel ei saanud korralduskomitee esimees Dittborn turniiri oma silmaga näha – vaid kuu aega enne avamängu suri ta 38aastaselt pankreatiiti.
1960. aastal tabas Tšiilit kaks laastavat maavärinat, millest teine, 9,5magnituudine, on senimaani kõige tugevam maavärin, mis üldse mõõdetud. Maavärin muutis kõvasti turniiri plaane: esialgse kaheksa linna asemel toimusid mängud neljas linnas. Tšiili valitsus ei saanud lõpuks turniiri peaaegu üldse toetada, sest pidi fookuse seadma riigi ülesehitamisele – õnneks tulid korraldajatele appi teised sõbralikud riigid, samuti FIFA.
Valikturniiril põrus kaks eelmise turniiri medalisti: nii Rootsi kui Prantsusmaa jäid oma kolmeliikmelises valikgrupis lisamängu järel teiseks. Aasia ja Aafrika esindajaid finaalturniiri 16 meeskonna sekka lõpuks ei jõudnudki, sest valiksarja formaat nägi ette, et nii Aasia kui Aafrika parim läks otsustavas kohtumises vastamisi Euroopa meeskonnaga. Nii pidigi Maroko tunnistama Hispaania, Lõuna-Korea aga Jugoslaavia paremust.