K, 1.02.2023

AJALOORÄNNAK ⟩ 1962. ja 1966. aasta MMid: Santiago lahingust skandaalse võiduväravani

Raul Ojassaar
, ajakiri Jalka
1962. ja 1966. aasta MMid: Santiago lahingust skandaalse võiduväravani
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Inglismaa koondise kapten Bobby Moore hoidmas pea kohal kauaoodatud MM-tiitlit.
Inglismaa koondise kapten Bobby Moore hoidmas pea kohal kauaoodatud MM-tiitlit. Foto: AFP/SCANPIX

Ajakiri Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga: aasta lõpus Kataris toimuva MM-finaalturniiri eel võtame igas numbris vaatluse alla ühe või kaks varasemat turniiri. Liigume kronoloogilises järjekorras: seekord on luubi all 1962. ja 1966. aasta turniir. Seni viimase, 2018. aasta MMini jõuame novembris, kui Kataris tänavuse aasta turniiril pall mängu pannakse!

Seeria neljas lugu ilmus ajakirja Jalka jaanuarikuu numbris.

MM 1962: toorutsemine maavärinast toibunud Tšiili pinnal

Kuna kaks eelmist MMi olid toimunud Euroopa pinnal, peeti loogiliseks, et järgmine turniir tuleb taas viia Lõuna-Ameerikasse: 1956. aastal peetud FIFA kongressil saatis edu Tšiilit, kes teenis rohkem hääli kui naaber Argentina. Vaesema riigi edu taga oli fanaatiline Carlos Dittborn – Lõuna-Ameerika jalgpalliliidu toonane tšiillasest president reisis läbi palju FIFA liikmesriike, et neid Tšiili poolt hääletama veenda. Traagilisel kombel ei saanud korralduskomitee esimees Dittborn turniiri oma silmaga näha – vaid kuu aega enne avamängu suri ta 38aastaselt pankreatiiti.

1960. aastal tabas Tšiilit kaks laastavat maavärinat, millest teine, 9,5magnituudine, on senimaani kõige tugevam maavärin, mis üldse mõõdetud. Maavärin muutis kõvasti turniiri plaane: esialgse kaheksa linna asemel toimusid mängud neljas linnas. Tšiili valitsus ei saanud lõpuks turniiri peaaegu üldse toetada, sest pidi fookuse seadma riigi ülesehitamisele – õnneks tulid korraldajatele appi teised sõbralikud riigid, samuti FIFA.

Valikturniiril põrus kaks eelmise turniiri medalisti: nii Rootsi kui Prantsusmaa jäid oma kolmeliikmelises valikgrupis lisamängu järel teiseks. Aasia ja Aafrika esindajaid finaalturniiri 16 meeskonna sekka lõpuks ei jõudnudki, sest valiksarja formaat nägi ette, et nii Aasia kui Aafrika parim läks otsustavas kohtumises vastamisi Euroopa meeskonnaga. Nii pidigi Maroko tunnistama Hispaania, Lõuna-Korea aga Jugoslaavia paremust.

Verised lahingud juba alagruppides

Alagrupiturniiri formaat muutus eelmise turniiriga võrreldes õige pisut: võrdsete punktide korral ei kasutatud enam lisamängu, vaid tehti meeskondadel vahet väravate suhte alusel (löödud väravad jagatud endale lastud väravatega).

Alagrupis 1 peeti debütant Kolumbiat kolme soosiku – NSVLi, Jugoslaavia ja Uruguay – kõrval selgeks autsaideriks ning viimaseks nad ka jäid. Esimese vooru kohtumine NSV Liidu ja Jugoslaavia vahel lõppes küll venelaste 2 : 0 võiduga, ent mängu jäi varjutama jugoslaavlaste toorutsemine – iseäranis Muhamed Mujići kohutav taklamine Eduard Dubinski vastu, mis lõppes Dubinskile lahtise sääreluumurruga. Mujić pääses küll eemaldamiseta, kuid meeskond saatis ta kohtumise järel koju ning rohkem ta koondise eest platsil ei käinudki. Dubinski sai küll raske vigastuse järel hiljem karjääri jätkata, kuid trauma tõttu tekkinud haruldane sarkoom nõudis 1969. aastal ta elu.

Kolumbia sai oma ainsa punkti järgmises voorus kätte just NSV Liidu käest – hoolimata sellest, et juba 11. minutiks läksid venelased 3 : 0 juhtima, kaotas Gavriil Katšalini juhendatud meeskond seejärel fookuse ning lubas teise poolaja teisel poolel kolumblased mängu tagasi. Iseäranis piinlik oli kolumblaste teine värav: Marco Colli 68. minutil antud nurgalöök oli suhteliselt ebaõnnestunud ning põrkas värava poole. Grusiinist kaitsja Givi Tšohheli arvas, et palli võtab endale väravavaht Lev Jašin, Jašin omakorda lootis väljakumängija peale – ning MM-ajaloo seni ainus otse nurgalöögist löödud värav oligi sündinud! Edasipääsu Kolumbiale 4 : 4 viik siiski ei toonud – viimases voorus jäid nad Jugoslaaviale 0 : 5 alla.

Grupp 1

NSV Liit 5

Jugoslaavia 4

Uruguay 2

Kolumbia 1

Brutaalsusi nähti ka teises alagrupis – teise vooru kohtumises Tšiili ja Itaalia vahel, mida on hiljem nimetatud Santiago lahinguks, lõid kired lõkkele «tänu» Itaalia ajakirjanikele, kes olid enne oma artiklites maalinud Tšiili riigist pildi kui vaestest ja rumalatest inimestest pungil maast, kus lokkab tagurlus ja prostitutsioon. Tšiillastest lehemehed ei jäänud võlgu ja kirjeldasid itaallasi kui fašistlikke mafioososid.

Juba Itaalia avavooru 0 : 0 mäng Lääne-Saksamaaga oli olnud väga jõuline ja karm, kuid Santiago lahingus keerati vinti veel peale. Iga kord, kui itaallased palli puutusid, tervitas neid 66 000pealine vilekoor ning inetuks kiskus kohe avaminutitest saati. Tšiillasi nii jalgade kui kätega peksnud itaallased jäid juba kaheksandal minutil vähemusse, kui inglasest kohtunik Ken Aston eemaldas Giorgio Ferrini – itaallane keeldus aga väljakult lahkumast ning tema taltsutamiseks tuli platsile suisa politsei. Astonil jäi mitu tänapäevases mõistes kindlat punase kaardi viga veel karistamata, ent 41. minutil saatis ta minema ka teise itaallase Mario Davidi, kes oli vastast kung fu stiilis jalaga pähe löönud. Kuigi eemaldamisi rohkem ei tulnud, oli ka teine poolaeg täis rüselust ja sülitamist. Politsei pidi veel kolmel korral platsil korda looma! Ahjaa – mängu võitis Tšiili 2 : 0.

Vaene Ken Aston, kes vigastuse tõttu ei vilistanud enam ühtegi MMi kohtumist, nimetati FIFA kohtunike komitee liikmeks ning oli hiljem olulisel kohal mitme uuenduse juures, milleta tänapäeval tippjalgpalli ette ei kujuta. 1966. aasta MMi järel sai Aston aru, et hoiatused ja eemaldamised võiksid olla kõigile selgemad ja arusaadavamad, ning leiutas abikaasa Hilda abiga kollaste ja punaste kaartide süsteemi – seni käisid eemaldamised lihtsalt nii, et kohtunik palus mängijal väljakult lahkuda. Peale selle pani Aston aluse ka tänapäevasele neljanda kohtuniku kontseptsioonile.

Kahes mängus väravata jäänud Itaaliat ei aidanud alagrupist edasi isegi viimases voorus saadud võit Šveitsi üle. Muide: Santiago lahingu ajal oli Itaalia pingil kaks koondise hilisemat peatreenerit, Cesare Maldini ja Giovanni Trapattoni.

Grupp 2

Lääne-Saksamaa 5

Tšiili 4

Itaalia 3

Šveits 0

Pelé turniir saab kiire lõpu

Kolmandas alagrupis oli suursoosikuks tiitlikaitsja Brasiilia, kes alustas sealt, kus neli aastat varem oli pooleli jäänud – vahepeal 21aastaseks saanud Pelé aitas väravaga omad Mehhiko vastu 2 : 0 võiduni, kuid teises mängus Tšehhoslovakkia vastu vigastas ta pealelöögil kubemelihast, longates ülejäänud kohtumise vahetuste puudumise tõttu ääre peal lõpuni. Tšehhoslovakkia kaitsjad austasid vastast nii palju, et kui lonkav Pelé palli sai, hoidusid nad tema vastu jõuliselt mängimast. Paraku tuli noorel ässal ülejäänud turniiri tribüünilt vaadata.

Eelmiselt turniirilt üllatuslikult eemale jäänud Hispaania sõitis Tšiilisse suurte ootustega: nad olid oma ridu täiendanud mitme Hispaania klubides mänginud leegionäriga, mispärast kuulusid nende koondisesse näiteks ungarlane Ferenc Puskás ja argentiinlane Alfredo Di Stéfano. Kõigele lisaks oli neil kasutada toonane maailma kalleim jalgpallur Luis Suárez, kelle eest maksis Milano Inter 250 miljonit Itaalia liiri. Tänapäevases mõistes on see umbes kolm miljonit eurot.

Staaridest hoolimata sai Hispaania avamängus Tšehhoslovakkialt 0 : 1 kaotuse ning ei suutnud viimases voorus Brasiilia vastu eduseisu hoida – see tähendas kojusõitu.

Neljandas alagrupis soosikud Ungari ja Inglismaa ei vääratanud.

Grupp 3

Brasiilia 5

Tšehhoslovakkia 3

Mehhiko 2

Hispaania 2

Grupp 4

Ungari 5

Inglismaa 3

Argentina 3

Bulgaaria 1

Garrincha lööb väravaid, aga eemaldatakse

Ka veerandfinaalides jätkusid küllaltki kinnised ja väravatest vaesed kohtumised. Tšehhoslovakkia ja Jugoslaavia alistasid mõlemad oma vastase (Ungari ja Lääne-Saksamaa) 1 : 0, kusjuures jugoslaavlastele oli võit märgiline, sest eelmisel kahel MMil oli nende tee täpselt samas kohas – veerandfinaalis sakslaste vastu – lõppenud. Valus kaotus lõpetas ühtlasi ka sakslaste väga teeneka peatreeneri Sepp Herbergeri ajastu MMidel – tema 28aastane tööstaaž koondise lootsina lõppes kaks aastat hiljem, järgmisel MMil juhendas meeskonda tema senine abitreener Helmut Schön.

Numbrinoppeid

6

mängijat lõid turniiril neli väravat ning jagasid parima väravaküti tiitlit: Garrincha ja Vavá (Brasiilia), Leonel Sánchez (Tšiili), Flórián Albert (Ungari), Valentin Ivanov (NSVL) ja Dražan Jerković (Jugoslaavia).

Šveits

oli 16 osalenud meeskonnast ainus, kes ei saanud kirja ühtegi punkti.

8

väravat 14st, mille Brasiilia turniiri jooksul lõi, löödi peaga.

Ajastu lõppu sai näha ka Nõukogude Liidu ja korraldajamaa Tšiili kohtumises – vähemalt niimoodi esialgu arvati. Kolumbia vastu tehtud eksimusest endiselt häiritud Lev Jašin oli silmanähtavalt endast väljas ning tšiillaste esimene värav läks just nimelt tema arvele – Jašin ootas 11. minutil karistusala nurga juurest antud trahvilöögist tsenderdust, ent Leonel Sánchez virutas otse peale, jättes kindamehe käsi laiutama. Kuigi venelased jõudsid veerand tundi hiljem viigiväravani, vastasid tšiillased veelgi kiiremini – Eladio Rojase kauglöök lendas täpselt posti kõrvale. Jašin, kelle kohta arvas L’Équipe juba pärast mängu Kolumbiaga, et tema «parim enne» on möödas, mängis aga tipptasemel veel kaheksa aastat ja pälvis vaid aasta hiljem Ballon d’Ori!

Brasiilia ja Inglismaa vaheline veerandfinaal kujunes aga Garrincha etenduseks – juba neli aastat varem koos Peléga säranud ründaja kaks väravat olid inglastele liiast. Mängu tipphetk saabus aga ootamatult: ühel hetkel jooksis platsile musta värvi hulkuv koer! Mitu mängijat üritas kutsat kätte saada, kuid elegantsete manöövritega põikas koer nende juurest eemale. Kangelaseks tõusis lõpuks Inglismaa ründaja Jimmy Greaves, kes… laskus neljakäpukile ning lasi segaduses koeral ise enda juurde tulla. Kui koer käeulatusse jõudis, võttis loomaarmastajast mängija ta oma haardesse, mispeale peni Greavesi särgi peale pissis. Garrinchale oli kogu juhtum nii palju nalja teinud, et ta olevat pärast mängu koera üles otsinud ja endale võtnud.

Veerandfinaalid

NSV Liit – Tšiili 1 : 2

Brasiilia–Inglismaa 3 : 1

Lääne-Saksamaa – Jugoslaavia 0 : 1

Ungari–Tšehhoslovakkia 0 : 1

Jätkuvalt ilma Peléta mänginud Brasiilia sai poolfinaalis vastaseks kodupubliku lemmiku Tšiili. Garrincha säras taas, viies brassid 32. minutil oma teise väravaga 2 : 0 ette. Kuigi tšiillased vähendasid vahe veel kahel korral üheväravaliseks, ei saanud nad lõpuks brasiillastele vastu. Pärast seda, kui Brasiilia 4 : 2 juhtima asus, läksid asjad taas inetuks: Tšiili mängija Honorino Landa ja Garrincha saadeti omavahelise kakluse tõttu platsilt minema. Arvestades seda, milliste löökide ja võtetega mõnes varasemas mängus eemaldamisest pääseti, olid Garrincha ja Landa liigutused täielik köömes – Garrincha müksas Landat selja tagant põlvega pärast seda, kui tšiillane oli talle jala ette pannud.

Finaalist ei pidanud aga Garrincha kõrvale jääma – toona ei kaasnenud eemaldamisega automaatset mängukeeldu, vaid karistuse otsustas FIFA komitee. Kuna tegu oli Garrincha karjääri esimese eemaldamisega ja ta reageeris vastase provokatsioonile, lubati tal erinevalt Landast järgmises mängus osaleda. Ilmselt ei tulnud kahjuks ka Brasiilia peaministri manguv kiri, mis komiteele toimetati!

Kui Brasiilia ründav mäng tõi neile poolfinaalis edu, siis teine peaaegu sama positiivse stiiliga Jugoslaavia jäi oma poolfinaali pidama – parema kaitsega Tšehhoslovakkia pani nende käigud kinni ja võttis kindla 3 : 1 võidu.

Poolfinaalid

Tšiili–Brasiilia 2 : 4

Jugoslaavia–Tšehhoslovakkia 1 : 3

Pronksimäng tõi tänu viimase minuti väravale tohutult rõõmu kodumeeskonnale: Tšiilile oli kolmas koht suurepärane tulemus ning tähistab senimaani riigi parimat MMi. Järgmist alagrupist edasi pääsemist tuli neil oodata 1998. aastani!

Kolmanda koha mäng

Tšiili–Jugoslaavia 1 : 0

Pelé agoonia

Alates veerandfinaalist püsis iga Brasiilia mängu eel õhus suur küsimus: kas Pelé on vigastusest taastunud ja saab platsile tulla? Finaali hommikul pandi noormees otsustavat katset tegema ning kõik oligi hästi, kuni ta nurgalööki andes lähendajalihases teravat valu tundis. «Ma arvan, et ma pole elu sees sellises agoonias olnud… Teadsin, et ma ei saa finaalis mängida,» rääkis Pelé hiljem.

Tšehhoslovakkia peatreener Rudolf Vytlačil üllatas koosseisuvalikuga, saates platsile suhteliselt ründava meeskonna – ning esialgu see otsus ennast ka õigustas. Juba 15. minutil saatis Tomáš Pospíchali suurepärane sööt Josef Masopusti väravavahiga silmitsi ning keskväljamees viiski Tšehhoslovakkia juhtima. Mitte kauaks – Pelé asendaja Amarildo viigistas seisu juba kaks minutit hiljem.

Tagasi brasiillased enam ei vaadanud – kuigi Masopust suutis koos vasakkaitsja Ladislav Novákiga Garrinchat ohjeldada, jagus teistele meestele selle võrra rohkem ruumi. Oma esimese värava viie aasta jooksul lõi kaitsev poolkaitsja Zito, lõppskoori vormistas Vavá.

Finaal

Brasiilia–Tšehhoslovakkia 3 : 1

Brasiiliast sai Itaalia järel teine meeskond, kes MM-tiitlit kaitsnud – kusjuures noorte Pelé ja Amarildo kõrval tegid nad seda päris kogenud koosseisuga. Kaheksa meest kuulusid koosseisu ka 1958. aasta finaalis, nende keskmine vanus (30) on aga MM-ajaloos võitvate meeskondade seas kõrgeim.

Fakte 1962. aasta MMi kohta

Brasiilia kaitsja Nílton Santos kuulus Brasiilia koosseisu ka 1950. aasta MMil, kuid ei pääsenud toona kordagi platsile. 1958. ja 1962. aastal tuli ta juba põhimehena maailmameistriks.

Kogu turniiri jooksul ei läinud vaja mitte ühtegi lisaaega. Hiljem on seda juhtunud vaid korra, 1974. aastal.

Brasiilia kaitsja Djalma Santos oli esimene mängija, kes valiti kolme MMi sümboolsesse koosseisu: ta oli sinna kuulunud ka 1954. ja 1958. aasta turniiril.

Vavást sai esimene mängija, kes teinud skoori kahes MM-finaalis: hiljem kordasid seda saavutust Pelé, Paul Breitner ja Zinedine Zidane.

1962. aastal debüteerinud Bulgaaria koondis pidi oma esimest võitu MM-finaalturniiril ootama 17 mängu – nende kehva seeria viimane kohtumine oli 1994. aasta avamäng Nigeeria vastu, mis 0 : 3 kaotati. Enne seda oldi võiduta viis MMi!

MM 1966: kui jalgpall päriselt koju tuli

Inglismaa jalgpallikoondise fännid meenutavad 1966. aastat endiselt härdumusega: just sellest turniirist lauldakse, just seda turniiri mäletatakse ja just sellest turniirist räägitakse legende. Jalgpall naasis sünnimaale: kuna 1863. aastal möödus Inglismaa jalgpalliliidu asutamisest sajand, oli paslik, et MM-finaalturniir jõuab esimest korda Albionile. Ühtlasi oli tegu esimese korraga, kui MM jõudis riiki, kus olid olnud teise maailmasõja lahingud.

Kuigi finaalturniiri formaat jäi nelja aasta tagusega võrreldes täpselt samaks, muutus pisut valiksari ja finaalturniiri kohtade jaotus. Endiselt käituti võrdlemisi inetult Aafrika ja Aasia meeskondadega, keda ei peetud eurooplastele võrdväärseteks vastasteks: sedapuhku saadeti Aafrika parim ja Aasia parim otsustavas valikringis omavahel vastamisi, samal ajal kui Euroopale oli tagatud 16 kohast kümme.

Vahepeal portsu iseseisvaid riike juurde saanud Aafrika oli sellise jaotuse peale solvunud: nende konföderatsioonist plaanis võistlustest osa võtta 15 riiki, kuid protesti märgiks otsustasid nad kõik valikturniirist loobuda. Aafriklaste loobumise järel pöörati pilk Aasiale, kus oleks pidanud toimuma nelja koondisega turniir Lõuna-Korea, Põhja-Korea, Austraalia ja FIFA poolt Aasiasse kamandatud Lõuna-Aafrika vabariigi vahel. Turniirist ei tulnud aga midagi välja: LAV sai apartheidi tõttu disklahvi, Põhja-Koreal polnud teiste riikidega ei diplomaatilisi suhteid ega FIFA nõuetele vastavat kodustaadionit – see tähendas, et Austraalia ja Lõuna-Korea ei saanud turniiri korraldada, kuna riigipiiril poleks Põhja-Korea mängijaid sisse lubatud.

Täbaras olukorras tuli abi ootamatust kohast: Kambodža riigipea Norodom Sihanouk pakkus turniiri korraldamiseks lahkelt välja Phnom Penhi olümpiastaadioni. Kogu Aafrika ja Aasia valikturniir koosneski lõpuks vaid kahest mängust, sest Lõuna-Koreale tähendas Kambodža turniir ületamatuid logistilisi raskusi. Kohtumised Põhja-Korea ja Austraalia vahel lõppesid korealaste 6 : 1 ja 3 : 1 võiduga. Neutraalsel pinnal peetud mängudes kamandas Sihanouk sealjuures pool staadioni ühe ja pool staadioni teise meeskonna poolehoidjateks!

Põhja-Korea kõrval tuli teine MM-debütant Euroopast, kus oma valikgrupis õnnestus nelja aasta tagusest finalistist Tšehhoslovakkiast jagu saada Portugalil. Inglismaa-piletita jäid veel näiteks eelmise korra poolfinalist Jugoslaavia ja kaheksa aasta tagune finalist Rootsi.

Inglased saadavad Prantsusmaa koju

Esimeses alagrupis algasid mängud intrigeerivalt: mine tea, kas põhjus oli närvilisuses, aga kodupubliku ja kuninganna Elizabeth II ees mänginud inglased ei suutnud avamängus Uruguay vastu väravat lüüa ja leppisid väravateta viigiga – päev hiljem mängisid üllatuslikult viiki ka Prantsusmaa ja Mehhiko. Kui prantslased teises voorus Uruguayle kaotasid ja Inglismaa samal ajal Mehhikot võitis, tekkis viimase vooru eel olukord, kus prantslased vajasid edasipääsuks inglaste üle vähemalt kaheväravalist võitu. Seda aga ei tulnud – Liverpooli ründaja Roger Hunt lõi kaks väravat hoopis inglaste kasuks, mis tähendas valiksarjas Jugoslaaviat edestanud Prantsusmaale varajast kojusõitu.

Grupp 1

Inglismaa 5

Uruguay 4

Mehhiko 2

Prantsusmaa 1

Pisut selgem oli olukord teises alagrupis, kus Lääne-Saksamaa ja Argentina edestasid Hispaaniat ja Šveitsi suhteliselt kindlalt. Avamängus sakslastele 0 : 5 alla jäänud šveitslasi tabas vahetult enne esimest mängu ka väikestviisi skandaal, kui kolm nende põhimängijat avamatšieelsel õhtul kohalike naistega aega veetsid ja alles öösel meeskonna juurde naasid – karistuseks jäeti nad esimeses mängus pingile.

Klubijalgpallis jätkuvalt Real Madridi ja FC Barcelona edu nautinud Hispaania ei suutnud taas koondisega MMil kaugele jõuda ning viimase vooru 1 : 2 kaotus sakslastele saatis nemadki varakult kotte pakkima. Argentina pääses sealjuures kaheksa parema sekka alles esimest korda pärast 1930. aastat.

Grupp 2

Lääne-Saksamaa 5

Argentina 5

Hispaania 2

Šveits 0

Pelé déjà vu

Hoolimata sellest, et tegu oli debütandiga, arvati Portugal kohe turniiri soosikute sekka, sest ta oli eelmisel paaril aastal väga häid tulemusi näidanud – see tähendas, et alagrupp nende, ungarlaste ja eelmised kaks turniiri võitnud Brasiiliaga kvalifitseerus surmagrupiks. Vaesel Bulgaarial tuli lihtsalt kuidagi ellu jääda.

25aastaselt juba oma kolmandal MMil mänginud Peléle algas turniir sarnaselt nelja aasta tagusega – ta lõi küll värava, kuid sai vigastada, kui Bulgaaria kaitsjad tema vastu toorutsesid. Väravasoonel oli ka Garrincha, kuid 2 : 0 võit Bulgaaria üle jäi sel turniiril Brasiilia viimaseks.

Probleemiks kujunes brasiillaste vanus: 37aastane Djalma Santos, 36aastane Bellini ja 35aastane Gilmar ei vedanud enam hästi välja. 32aastane Garrincha oli aga kimpus turniiri eel saadud vigastusega, mis tema mängule jälje jättis. Keskväljamehe Denílsoni koondisesse saamiseks pidi peatreener Vicente Feola aga läbirääkimisi pidama võimudega: nimelt oli Denílsoni 15aastane tüdruksõber rasedaks jäänud ning seaduste kohaselt ei oleks mängumees tohtinud kodumaalt lahkuda, vaid pidanuks hoopis neiuga abielluma.

Bulgaaria toorutsemise viljad noppis Ungari, kes sai teises mängus Peléta Brasiilia vastu 3 : 1 võidu – samal ajal oli Portugal suutnud esimeses kahes mängus nii Ungari kui Bulgaaria kindlalt alistada. Viimases kohtumises oli brasside seis seega täbar: neil oleks olnud vaja Portugal lausa kolme väravaga alistada, et üldse edasipääsust mõelda. Feola tegi koosseisus küll mitu vahetust, kuid edu need ei toonud – Portugal võttis Eusébio kahe tabamuse toel 3 : 1 võidu ja sammus täiseduga veerandfinaali. Pelé langes aga taas kord vastase jõhkrutsemise ohvriks ja sai uuesti viga.

Grupp 3

Portugal 6

Ungari 4

Brasiilia 2

Bulgaaria 0

Itaalia häbistavaim kaotus

Neljanda grupi avavoorus kohtusid nelja aasta taguse Santiago lahingu osapooled Tšiili ja Itaalia, kuid seekord suudeti märulit vältida – õnneks ei läinud mängu turvama toodud täiendavaid politseijõude tarvis, sest mängijad käitusid sportlikult ja seda isegi pärast Itaalia 2 : 0 võitu.

Järgmistes voorudes sündis aga MM-ajaloo üks suuremaid üllatusi: enne turniiri ei osatud Põhja-Koreast ja nende võimalustest midagi arvata ning pilti ei teinud selgemaks ka avamängu 0 : 3 kaotus NSV Liidule. Teises voorus päästeti küll Tšiili käest hilise tabamusega viigipunkt, kuid viimases vooruks oleks põhjakorealastel edasipääsuks olnud vaja tugevat Itaaliat võita.

Turniirile võidumõtetega tulnud itaallaste peatreener Edmondo Fabbri tegi koosseisuvalikul mitu möödalasku: muu hulgas usaldas ta vigastusega kimpus olnud ründajat Giacomo Bulgarellit, kes vaid pooletunnise mängu järel uuesti vigastada sai ja meeskonna vähemusse jättis. Sellest hoolimata domineeris Itaalia mängu, kuid 43. minutil tegi skoori hoopis Doo-ik Pak. Uskumatu, aga tõsi: 1 : 0 võit viis kaheksa parema sekka hoopis Põhja-Korea! Kuna kõik nende alagrupimängud toimusid Middlesbrough’s, oli kohalik publik eksootilistesse külalistesse lausa armunud ning tuhanded middlesbrough’lased sõitsid «omadele» kaasa elama ka Liverpoolis peetud veerandfinaalile.

Itaalia lahkus MMilt häbistatult. Kodumaal võeti nad vastu mädatomatisajuga, reaktsioonina ebaõnnestunud turniiridele (maailmasõja järel ei olnud kahekordne maailmameister kordagi isegi alagrupist edasi pääsenud!) keelati Itaalia kõrgliigaklubidel välismängijaid palgata. See reegel püsis 1980. aastani.

Grupp 4

NSV Liit 6

Põhja-Korea 3

Itaalia 2

Tšiili 1

Meeletud veerandfinaalid

1966. aasta MMi veerandfinaalid kuuluvad jalgpalliklassikasse. Argentina ja Inglismaa kohtumine kujunes väga tuliseks ja eelkõige argentiinlaste initsiatiivil ka tooreks. Ühel hetkel otsustas sakslasest kohtunik Rudolf Kreitlein Argentina kapteni Antonio Rattíni ebasportliku käitumise pärast eemaldada. Rattíni keeldus väljakult lahkumast ning kogu etüüd kestis kaheksa minutit. Väljakul said inglased Geoff Hursti 78. minuti kollist napi 1 : 0 võidu, kusjuures Inglismaa peatreener Alf Ramsey keelas omadel vastastega särke vahetada, sõimates neid loomadeks.

Möllu sai näha ka Lääne-Saksamaa ja Uruguay kohtumises, mis lõppes küll sakslaste kindla 4 : 0 võiduga, kuid nägi kaht eemaldamist: vastase hoobile samaga vastanud uruguaylane Horacio Troche saadeti platsilt minema, kusjuures riietusruumi poole jalutades jõudis ta veel Uwe Seelerit kõrvakiiluga kostitada. Uruguay lõpetas mängu üheksakesi, sest kahe värava autorile Helmut Hallerile liiga teinud Héctor Silva saadeti samuti varakult duši alla.

Kahe debütandi vaheline matš Portugali ja Põhja-Korea vahel ei petnud ootusi, sest pakkus hunnitu vaatemängu. Autsaider Põhja-Korea läks juba avaminutil juhtima ning tegi 25. minutil skooriks 3 : 0! Siis lõi aga tõeliselt särama Eusébio täht: enne tunni täitumist oli ta üksipäini nelja tabamusega mängu pea peale pööranud, ning José Augusto 80. minuti tabamuse järel saatis 5 : 3 võit Portugali pärast suurt ehmatust nelja parema sekka.

Sellest, mis Põhja-Korea mängijatest hiljem sai, on kuulda olnud vastakaid teateid. Üks riigist põgenenud aktivist on näiteks rääkinud, et kohtas Portugali vastu avavärava löönud Seung-zin Pakki hiljem töölaagris, kuhu tema ja mitu teist mängijat saadeti, kuna nad olid võitu Itaalia üle tähistanud baaris ja see ei meeldinud Põhja-Korea juhtidele üldse. Inglaste 2002. aastal tehtud dokfilmis «The Game of Their Lives» eitavad Pak ja teised mängijad töölaagris olemist ning räägivad, kuidas neid tuntakse tänaval tänu kangelaslikule MMile veel aastakümneid hiljemgi ära.

Kõige vähem märkimisväärsem oli «Ida-Euroopa finaal» NSV Liidu ja Ungari vahel, kus venelased võtsid hästi kinni Ungari põhimängija Flórián Alberti ja said 2 : 1 võidu.

Veerandfinaalid

Inglismaa–Argentina 1 : 0

Portugal – Põhja-Korea 5 : 3

Lääne-Saksamaa – Uruguay 4 : 0

NSV Liit – Ungari 2 : 1

Esimeses poolfinaalis Lääne-Saksamaa ja NSV Liidu vahel olid sakslased soosikud ning õigustasid oma staatust: Helmut Halleri ja Franz Beckenbaueri väravad tõid neile 2 : 1 võidu. Teises poolfinaalis tuli inglastel lahendada ülesanne, mida teised meeskonnad seni polnud suutnud: kuidas takistada Eusébiot? Alf Ramsey lahendus oli lõpuks lihtsakoeline: Manchester Unitedi keskväljamees Nobby Stiles pandi Mosambiigist pärit ründajat personaalselt katma. Stiles tegi head tööd: Eusébio küll korra skooris, kuid seda penaltipunktilt ja olukorras, kus Bobby Charltoni väravad olid inglased juba 2 : 0 ette viinud.

Poolfinaalid

Inglismaa–Portugal 2 : 1

Lääne-Saksamaa – NSV Liit 2 : 1

Väheke lohutust pakkus poolfinaali järel pisaraid valanud Eusébiole pronksimäng, kus ta omad NSVLi vastu 2 : 1 võidule aitas. Üheksa väravaga (neist neli penaltist) tuli ta MMi parimaks väravakütiks.

Kolmanda koha mäng

Portugal – NSV Liit 2 : 1

Skandaalne lõppvaatus

Maailmameister otsustati 30. juulil Wembley staadionil kohtumises, millest räägitakse veel enam kui 50 aastat hiljemgi. Kuigi Haller viis 12. minutil sakslased juhtima, kestis eduseis vähe, sest juba 18. minutil suutis Hurst täpse pealöögiga viigistada – sealjuures pidi endale tuhka pähe raputama väravavaht Hans Tilkowski. Martin Petersi 78. minuti tabamus viis omakorda ette inglased, kuid selg vastu seina olukorras suutsid sakslased mängu lisaajale viia – 89. minutil lõi Wolfgang Weber seisuks 2 : 2 ning ees ootas veel 30 minutit jalgpalli. Weberi väravale eelnenud karistuslöök oli sealjuures väga kaheldava väärtusega – võimalik, et tegelikult oleksid pidanud inglased selle mängu juba normaalajal võitma…

Geoff Hursti 101. minuti tabamus on ilmselt MM-finaalide kuulsaim värav – seda põhjusel, et senimaani ei ole keegi suutnud veenvalt ära tõendada, et pall tegelikult üle joone käis. Hursti löök põrkas latist väravajoonele ja sealt klaarisid kaitsjad selle ära, kuid kohtunikud lugesid tabamuse ära. Aserbaidžaanlasest abikohtunik Tofiq Bahramov, kelle hinnang oleks pidanud olema kõige otsustavam, tunnistas hiljem, et ei näinud olukorda täpselt, kuid tegi otsuse mängijate käitumise järgi – Hurst ja teised inglased olid kohe käed taeva poole visanud ja tähistama hakanud.

Finaal

Inglismaa – Lääne-Saksamaa 4 : 2 (l.a)

Sakslased pidid taas tagaajaja rollis olema, kuid seekord lõikasid sellest kasu hoopis inglased – Hurst vormistas koos lõpuvilega oma kübaratriki ja inglased võisid kodutandril võidupeoga alustada. Turniiri eel oli ainus mees, kes Inglismaa võitu julges ennustada, nende peatreener Alf Ramsey, keda tuli alates 1967. aastast kutsuda Sir Alf Ramseyks.

Fakte 1966. aasta MMi kohta

1966. aasta turniir on ainus, mis on alguse saanud juulikuus: turniiri avamäng peeti 11. juulil. Kõik ülejäänud MMid on alanud kas mais või juunis.

Tegu oli viimase MM-finaaliga, mida ei näidatud värvitelevisioonis.

Geoff Hurst on tänaseni ainus mängija, kes on MMi finaalis löönud kübaratriki.

Esimest korda oli MMil maskott – selleks oli lõvi Willie.

1966. aasta MM on ainus, kus kaheksa parema sekka ei jõudnud mitte ükski eelmise turniiri neljast paremast.

Lugude koostamisel on muu hulgas kasutatud FIFA ametlikku MM-ajaloo raamatut «The Official History of the FIFA World Cup» ja Andres Musta eestikeelset raamatut «Kuldne karikas. Jalgpalli MM läbi aegade».

Tagasi üles