/nginx/o/2012/07/25/1234310t1h9842.jpg)
Kui Tallinnast Londonisse suunduv lennuk veeres Gatwicki lennujaama terminali poole, teatas stjuardess, et Eesti koondise sportlastel ja nende saatjatel pole vaja kohe terminali hoonesse siseneda. Astugu nad aga pärast lennukitreppi kõrvale, kust neid juhatatakse otseteed kottide ja kohvrite kättesaamise ruumi.
Samas lennukis sõitnud ajakirjanikud ja muud inimesed liikusid aga tavapärases korras – mööda lennujaama treppe ja keerdkäike passikontrolli ning sealt kohvreid sõidutava lindi juurde. Umbes viis minutit hiljem saabusid sinna ka «otse» toodud olümpiadelegatsiooni liikmed. Kottide saabumiseni jäänud rohkem kui pooltunni jooksul räägiti olümpiale eelnenud viimastest treeningutest ja vaadati eelseisvate võistluste poole.
Ujujatel tihe konkurents
Ujumistreener Riho Aljand vaatas pingsalt ringi – umbes samal ajal pidi Manchesterist saabuva lennukiga jõudma Londonisse tema tütar, ujuja Triin Aljand. «Triinuga peaks kõik hästi olema,» rääkis tütrega paar korda nädalas suhelnud papa Aljand. «Vahepealne mäestikulaager avaldas küll suurt mõju, kuid nüüd peaks ta juba sellest välja tulema ja esimese stardi ajal end kergelt tundma.»
Aljand pole mullu valminud Londoni olümpiaujulas võistelnud. Seepärast ei teadnud ka Riho Aljand, kas vesi on seal ujujate keeles kiire või mitte. Küll aga on ta veendunud, et võistlused tulevad väga tihedad, sest osalejatele seati seekord väga karmid reeglid – erinevalt varasemast ei piisanud Londonisse pääsemiseks lihtsalt B-normi täitmisest, vaid piir tõmmati palju kõrgemale. «Meie koondisele oli see väga valus, näiteks Jane Trepp jäi nelja sajandikuga joone alla. Pekingis oli meil üheksa normitäitjat, nüüd kaheksa, aga siia ujuma pääses vaid kaks.»
Korraga helises Riho Aljandi taskutelefon ning rõõmsa häälega Triin teatas, et on juba oma kohvri kätte saanud ja lennujaamast väljumas. Kohaliku siselennu eelised…
Jalgrattur Rene Mandri seisis piirdeaiale nõjatudes teistest pisut eemal. Sarnaselt Aljandiga teeb ta oma esimese stardi juba laupäeval, kui pedaalitakse hirmpikk, 250-kilomeetrine grupisõit.
«Raja pikkust ma ei karda, see pole kunagi probleeme valmistanud,» kinnitas tänavu treeningutel 24 000 kilomeetrit läbinud rattur. «Küsimus on hoopis selles, milline taktika valida – kas minna varakult kaasa mõne jooksikute grupiga või sõita lihtsalt tulemuse peale ja hoida end suurde gruppi.»
Mandri sõnul on mõlemas valikus oma suured ohud. Jooksikute hulka sattudes võib end tühjaks kulutada – sprinteritele panustavad tiimid ei lase jooksikuid nagunii liiga kaugele.
Suures grupis valitseb aga oht jääda mõne kukkumise taha toppama. Kukkumistest pole Londoni grupisõidu ringil ilmselt pääsu, sest rada olevat seal ülimalt kitsas. Mõnes kohas mahub väidetavalt vaid kaks ratturit kõrvuti.
Eesti ratturitel väike tiim
Mandri ja ka Grete Treieri elu muudab keerulisemaks see, et nad on ainsad eestlased. Suured rattamaad panevad aga välja viieliikmelised esindused, mis võimaldab teha tiimitööd. «Üksinda sõitmine tähendab seda, et grupis tuleb end hoida keskel soojas, kusagil ees tuult murda pole mõtet,» selgitas ta. «Millise taktika valin, otsustan stardis enesetunde järgi.»
Eesti delegatsiooni ilmselt kõige kaalukam mees on 142-kilone judoka Martin Padar. Mõni nädal tagasi oli kaalu veel rohkem, ent vormi timmides on ta organismist vett välja ajanud.
«Treeninglaagris olid lihased veel pisut tuimad, kuid nüüd tunnen end juba särtsakana,» rääkis ta ja tegi oma kerge oleku kinnituseks paar hüplevat liigutust.
Veel nädalapäevad tagasi oli sõudjatel põhjust ärevuseks – neljapaadi liikme Andrei Jämsä selg tegevat haiget ja võistlus olevat isegi kahtluse all. Eile oli aga mees tervemast tervem.
«Hoolimata juttudest on selg täiesti korras ja mingit valu pole enam tunda. Lennureiski ei muutnud midagi hullemaks,» kinnitas oma kolmandal olümpial osalev sõudja ja ühines taas oma lõbusate tiimikaaslastega.
/nginx/o/2011/06/01/606586t1hfd1b.jpg)