/nginx/o/2012/07/26/1236212t1h062a.jpg)
Brittide jalgpallivaimustuse tõttu ei maksa üldse imestada, et Londoni olümpial saab jalgpall kõvasti rohkem tähelepanu kui varasematel olümpiamängudel.
Brittidel pole oma jalgpallikoondisse usku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõik suuremad ajalehed on olümpiajalgpalli täis, mõistagi on luubi all just kodupubliku ees mängiv Suurbritannia koondis, kes viigistas oma esimese kohtumise eile hilisõhtul Manchester Unitedi kodustaadionil Old Traffordil Senegaliga. Veel kuuluvad A-alagruppi kahekordne olümpiavõitja Uruguay ja Araabia Ühendemiraadid.
Tavainimestega vesteldes selgub, et omadele elatakse küll kaasa, aga midagi suurt neilt ei oodata. «Olen tohutu jalgpallifänn, aga eelistan Premier League’i. Ma ei arva olümpiajalgpallist ega selle tarbeks kokku pandud Suurbritannia koondisest suurt midagi,» lausub Suurbritannia lipuvärvides takso rooli keerav Steve avameelselt. «Minu arvates pole neil suurt võimalust medalile tulla, pigem pakun, et võidab näiteks Hispaania.»
Samas kavatseb Steve koju kätte toodud spordi suurpeost võimalikult palju osa saada. «Lülitun täielikult olümpiamängudele, kavatsen telerist vaadata enam-vähem kõike, mida üle kantakse,» lubab ta. «Kõige rohkem pakub mulle huvi kergejõustik.»
Pöidlahoid kõikidele
Spordialade kuningas – kergejõustik – kuulub ka vanaproua Jenny lemmikute hulka, veel kavatseb ta vaadata vettehüppeid, kuna on 18-aastase talendika Tom Daley suur austaja.
«Mõistagi vaatan ka jalgpalli, näiteks naiste koondise avamäng jättis väga hea mulje, jalgade töö oli suurepärane,» jutustab Jenny. «Loodan, et jalgpallimeeskond mängib sama hästi. Üldiselt hoian pöialt kõikidele briti sportlastele. Meedia küll prognoosib, et võidame palju medaleid, aga mina ei julge midagi ennustada.»
Üliõpilane Dan hakkab esimese asjana rääkima sellest, et kokku on pandud Suurbritannia koondis, kuigi muidu on ju nii Inglismaal, Walesil, Šotimaal kui ka Põhja-Iirimaal enda koondis.
«Palju on olnud juttu, et seetõttu on meeste vahel ebakõlad tekkinud, aga minu meelest ei peaks see lugema, tegemist on ikkagi olümpiaga,» mõtiskles ta. «Kuigi pean tunnistama, et waleslasena on mul imelik vaadata, kuidas Walesi koondislased Inglismaa hümni laulavad.»
Küsimusele, milliseks ta hindab Suurbritannia võimalusi täna õhtul ametlikult algavatel olümpiamängudel, vastab Dan hetkegi mõtlemata: «Kahtlen, kas meil mingeid medalivõimalusi on. Kuna ajalehtedes on sellest palju kirjutatud, siis mõni võib-olla usub, aga mina seda ei arva, ilmselt läheb nii nagu alati.»
Üliõpilasena Dan endale kohapeal mängudele kaasa elamist lubada ei saa, seetõttu tuleb tal leppida teleriga. «Lisaks jalgpallile kavatsen vaadata veel muid suuremaid asju, näiteks 100 meetri jooksu finaali, aga kindlasti ka judot, kuna see meeldib mulle väga,» lausub Dan.
Vastakad arvamused
Olümpiale ei kavatse oma nina pista metroojaamades ajalehte Evening Standard pakkuv Nicky. «Olümpia on maksumaksja raha raiskamine ja see jätab mind üsna külmaks,» teatab noormees tusaselt. «Eks ma telerist natuke ikka jälgin, aga ilmselt ainult jalgpalli, sest teised alad mind ei huvita.»
Nicky näeb Suurbritannia koondise lootusi võrdlemisi mustades toonides. «Suurbritannia ega Inglismaa koondisel pole absoluutselt mitte kuskil mitte mingit lootust – ei olümpial, MMi finaalturniiril ega EMil,» põrutab ta.
Küsimusele, miks ta nii pessimistlik on, jõuab esimesena vastata lehepoisi ülemus: «Sest siin on liiga palju immigrante.»
«Ja seda ütles mu boss!» hüüatab Nicky. «Aga tegelikult nii ongi.»
Prantsusmaalt pärit, aga 17 aastat Inglismaal elanud politseinik Didouh elab olümpiamängudele kaasa sõna otseses mõttes teeservalt. Nimelt on tema tööülesandeks jälgida – nagu ta ise ütles –, et mõni uljaspea autojuht olümpiarajal ei sõidaks.
«Mul on olümpia ajal ainult üks vaba päev, pean ju kõikide turvalisuse eest hoolitsema. Muidugi, võimaluse korral hoian end ka olümpial toimuvaga kursis, aga rohkem telgitaguse elu kui sportliku poolega,» jutustab Didouh.
«Aladest on mu lemmik vehklemine, noorena tegelesin sellega ka ise, aga treener ütles, et ma ei saa kunagi olümpiale, kuna ma ei võtnud seda piisavalt tõsiselt.»
Kuigi tema kodu on nüüd Inglismaa, tunnistab Didouh, et kui peab valima, kuulub tema poolehoid ikkagi prantslastele. «Prantsusmaa on endiselt mu südames ja ma pigem elan prantslastele kaasa, kuid hoian pöialt ka brittidele,» muheleb ta.
Eile alanud jalgpalliturniir pakkus kohe ka suure üllatuse, kui üks favoriit Hispaania jäi 0:1 alla Jaapanile. Võidurõõmu sai tunda veel Uruguay, kes alistas 2:1 Araabia Ühendemiraadid. Honduras ja Maroko tüürisid 2:2 ning Mehhiko ja Lõuna-Korea 0:0 viigisadamasse.