Pariis-Nice’i velotuuri tänase teise etapi peagrupis lõpetanud Rein Taaramäe kirjutab oma blogis aadressil paf.com, et suutis tänaseks üle saada kukkumishirmust, mis talle eile kaheminutilise kaotuse tõi.
Taaramäe: aeg-ajalt sai kohta parandatud mööda põlde sõites
5. märts 2013, 20:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ise olin ennast mentaalselt päris ette valmistanud ja olin ka kuri eilse äparduse peale ning see pani mind asja eriti tõsiselt võtma. Niisiis sõitsin u 90 % päevast top30 seas. Hea tunne oli ja nauts ning lõbus oli uhada. Alles lõpu ringil otsustasin end lõdvaks lasta, sest sprint pole niikuinii minu teema,» kirjutab Taaramäe.
«Ärevaid momente oli päeva jooksul küll, sest possa võitlus käis päev otsa millimeetri peal ning aeg-ajalt sai kohta parandatud mööda põlde sõites. Vahepeal oli tunne nagu laseks cyclocrossi ja kuna sõiduks kasutati kogu teed, siis vahepeal puksiti mind teelt välja ning vahepeal libises nt. tagumine ratas asfaldilt maha ning esimene jäi asfaldile – tekkis selline külg ees libisemine. Minu ees tegid mehed korduvalt sama nalja.
Aga kõige lollakama situatsiooni korraldasin ma endale ikka ise. Hakkasin mütsi kiivri vahelt peast ära sikutama allamäge veeremisel ja sõitsin kaed lahti ning keegi pani korraga ees blokki. Haarasin siis pidurilinkidest ja müts jäi rippuma kiivri vahele silme ette. Hahahaha – päris hea, nüüd tean, mis tunne on grupis pimedalt sõita 60km/h. Üks ameeriklane naeris end puruks selle peale ja hõikas mulle awesome!»
Loe Taaramäe täispikka postitust paf.com spordiblogist.