Tänase mängu puhul on tegemist mullu peetud Euroopa meistrivõistluste finaaliga, kus tookord olid hispaanlased kindlalt 4:0 paremad. Ka käimasoleva turniiri seniseid mänge arvestades, võib Hispaaniat kindlaks favoriidiks pidada, kuid ei tasu unustada, et nende vastas on siiski neljakordsed maailmameistrid.
Euroopa meistrivõistlustel näidatud mängupildiga oli finaal õiglane: Itaalia ja Hispaania olid mänguliselt parimad ja jõudsid õigustatult lõppvaatusele. Pärast EMi on aga kahe meeskonna käekäigud olnud üsna erinevad. Kuigi mõlemad on MM-valiksarjas kindlalt oma valikgruppide liidritena liikumas Brasiilia poole, on mängupildid kardinaalselt erinevad. Hispaania mängib endale omaselt kaunist söödumängu ja murrab vastaseid mängeldes, Itaalia on aga raskustes ja sõltub liiga palju teatud mängijatest.
Konföderatsioonide karikaturniir on olnud valiksarja suurepärane peegelpilt. Itaalia küll jäi alagrupis alla vaid Brasiiliale (2:4), kuid ka nende võidud (4:3 Jaapani vastu ja 2:1 Mehhiko vastu) polnud veenvad. Eriti Jaapani vastu olid itaallased püstihädas – jaapanlased domineerisid ja valdasid palli, kuid läbi õnne ja harvade sähvatuste püsiti mängus. Lõpuks võeti mängupildile vastupidiselt võit. Väga nukker oli Itaalia esitus ka Brasiilia vastu, kus sinisärgid tegid lubamatult palju lapsikuid vigu ja lasid nii brasiillastel täielikult domineerida. Tõsi, brasiillaste vastu oli säärelihavigastusega väljas viimasel kümnel aastal Itaalia keskväljal dikteerinud geenius Andrea Pirlo, kes hispaanlaste vastu peaks taas rivis olema.
Hispaania mängijad pole hoolimata pikast eduperioodist jalga gaasipedaalilt maha võtnud. Vastupidi: kohatu tundub, et nende palli valdav stiil on muutunud veel kindlamaks. Alagrupis alistati järjest Uruguay (2:1), Tahiti (10:0) ja Nigeeria (3:0) ning suundutakse kindlalt karika poole.
/nginx/o/2022/02/28/14397097t1hbcd3.jpg)
