«Suurt vahet pole, kus ma tööd teen, kas Sienas või Milanos,» tõdes suvel Milano Olimpia korvpallimeeskonda siirdunud Kristjan Kangur. «Tõsi, uues klubis pean koha eest platsil märksa karmimalt võitlema, kuid võitlus mulle meeldib.» Võidelda tuleb Kanguril ja ta kaaslastel sellegi nimel, et Milano klubi needusest vabastada ning Itaalia tšempioniks saada.
Milano Olimpia pole populaarne pelgalt Milanos, vaid ka lähiümbruses. Nagu Kangurgi. Suurlinnast poolesaja kilomeetri kaugusel asuvas Borgomaneros koguneb publik juba kaks tundi enne Olimpia ja Istanbuli Galatasaray vahelist hooajaeelset kontrollmängu kohaliku kooli võimla juurde. Et näha, kuidas staarid saabuvad.
Pruugib meite ässal bussist väljuda, kui poisikesed «Kangur! Kangur!» skandeerides ta ümber piiravad, et autogrammi saada.
Saatusel on kummalised teed, ja need viisid Kanguri Milanosse. Vähemalt nii selgitab asja Luca Banchi, mullune Siena, praegune Milano peatreener. Seesama Banchi, kes Kangurit eelmisel hooajal palavalt armastas ja austas ning tähtsamateski mängudes 30 minutiks ja enamakski platsile saatis.
Milano muinasjutt
«Meil Milanos oli puudu korvialusest jõust. Eelkõige kaitses,» selgitas Banchi saatuse käike. «Ja ühtäkki – ma ei tea, mis Kanguri ja Siena vahel toimus – sai ta lepingust priiks ning vabaks agendiks. Mõistagi ei jätnud ma juhust kasutamata ning kutsusin Kanguri Milanosse.»
Kõlab nagu muinasjutt! Banchi kehitab õlgu ja muigab: «Vähemalt oleme Kanguriga taas koos ja mõlemad rahul.»
Kui jätta märkamata särk, mida Kangur praegu kannab, jääb mulje, et platsil lippab ringi Siena Montepashi. Kanguri roll on sama, mis mullu – olla kaitse tugisammas ja võtta maha vastase tsentreid, rünnakul tõmmata mäng laiali ja uhada kolmeseid.
«Mingid nüansid on uued, aga üldjoontes mängin samasuguse strateegiaga kui Sienas,» nõustub Kangur, kui kohtumine Galatasarayga on lõppenud ja järjekordne ports autogramme jagatud. Kangur mängis tublisti üle poole ajast, kuid ta on realist ning teab, et põhihooajal see nii ei jää. «Mullu Sienas toimunu Milanos ei kordu. Mu mänguaeg väheneb olulisel määral ning võib piirduda viie minutiga. Täna olid lihtsalt paljud pikad meeskonnast puudu.»
Kangur kinnitab, et teeb kõik endast oleneva, et samale positsioonile pretendeerivatest meestest üle olla, kuid liiga suuri illusioone endale ei loo: «Ajad, kus mänguminutid lepingusse kirja pandi, on möödas. Muidugi kavatsen koha pärast võidelda, sest konkurents viib edasi, ja konkurents on meil ülikõva.»
Pinged laes ja kuld kaelas
Selg, mis Kanguril viimastel aastatel häda on teinud, püsib praegu korras: «Keha peab vastu ja enesetunne on palju parem kui suvel Eesti koondise eest mängides, aga ideaalsest vormist on asi loomulikult veel kaugel.»
Milano on Itaalia rikkaim korvpalliklubi, kuid pole rahahulgale vaatamata viimastel aastatel midagi suurt korda saatnud. Eks Banchi palkamise taga ole soov lõpuks Itaalia meistriliiga ära võita ning Euroliigas vähemalt finaalturniirile pääseda.
«Klubis on pinged muidugi laes,» tunnistab Kangur. «Surve on suur, sest mitu aastat on Milanole juba enne meistrivõistluste algust kuld kaela pandud, kuid tühjagi. Klubil lasuks justkui mingi needus. Eks me proovi Milano nüüd needusest vabastada.»
Tänu rõivafirma Armani peasponsorlusele on Milanol raha küll, kuid seda ei pillata: «Teenindus on tasemel, nagu igas teiseski tippklubis, ent ei midagi erilist. Meil pole riietusruumis punaseid vaipu maas. Tegelikult on treeninghall paras urgas, aga kõik vajalik olemas – harjutada saab ja kui on vaja jalad jäävette pista, siis leitakse ka vesi,» selgitab Kangur. «Ah jaa, seda küll, et Milano andis korraliku auto, BMW. Sienas oli sõiduvahend üsna väsinud ja vana.»
Suurt tähtsust polevat ka sellel, kas tööd tuleb teha Milanos või väiksemas linnas: «Eks Milanos ole vaba aja veetmise võimalusi rohkem, kuid mind see väga ei puuduta, pigem abikaasat ja poega. Mina pole Milanos head elu nautimas ja viibin niikuinii poole ajast trennis, võistlustel või reisides.»
Suurlinnas on tegelikult mõningaid probleeme, näiteks korteri leidmisega. «Klubi maksab elamise küll kinni, kuid selle otsima pidin ise,» räägib Kangur. «Tingimusi oli kolm: elukoht peab asuma treeningsaali lähedal, olema möbleeritud ning parkimiskohaga. Käisin seitse korterit läbi, enne kui sobiva leidsin. Oktoobris saan lõpuks hotellist välja ja omaette pinnale sisse kolida ning pere Milanosse tuua.»
Jutuajamise lõpuks arutleb Kangur eesmärkide üle ja leiab, et kui ta suudaks meeskonnale sedavõrd kasulik olla, et teenib välja lepingu pikendamise, oleks hooaeg korda läinud: «Tore tõesti, et Milano mind palkas. Kuivõrd hea mängija ma olen ja kuidas arenen, jäägu teiste hinnata. Küll aga kavatsen sellest tasemest veelgi kõrgemale tõusta. Selleks pean õppima ja õppima ning õppimiseks on Milano parim paik.»