Martin Kala: Hiina maagilistest muutustest

Martin Kala. Foto: .

Vanad hiinlased pidasid numbreid universumi müstiliseks varjupooleks. Hauatagusel elul oli täpne arv taevaid, mille vahel endale sobivat otsiti; imperaatori paleeväravalt vaatas vastu tähenduslik hulk riive ja lukke, mis hoidsid eemale soovimatuid uudiseid ja kurikaelu. Hiina kalendris põnevate numbrite kokkulangevustele pühendati meeleolukaid festivale.

Näiteks number 8 tähendab mandariini keeles õitsengut ja küllust. Hiinas märgib maagiline arv õnne, põhjendatult kohtab kaheksat ebatavaliselt palju sealsete hotellide, reisibüroode, teenindusmajade nimedel. Autoregister küsib iga eraldi 8 eest lisatasu ja Air China klienditeeninduse kontakttelefon lõpeb viie kaheksaga. Pekingi olümpiamängud algavad 08.08.08 kell 8 õhtul.

Hiinlastele meeldib mängude puhul refräänina korrata, et need pole seotud poliitikaga. Nad ei ole püüdnud varjata oma solvumist rünnakute alla sattunud olümpiatõrviku üle, mis põhjustas vastukaaluks ajaloo suurima läänevastase vihapurske.

«Miks te meid nõnda vihkate?» küsisid olümpiakorraldajad, enda meelest varasemate totalitaarrežiimide korraldatud ürituste vigu vältides. Kuidas julgeb Euroopa meedia võrrelda Pekingis toimuvat 1936. aasta Berliini natsimängude ja 1980. aasta Moskvaga?

Võiduka traaviga läbis olümpiatõrvik Pariisi, Londoni, San Francisco, Ateena ja Souli märatsevad puiesteed ning päädis külaskäiguga Tiibetisse. Lootsime, et hiinlastel ei õnnestu kasutada olümpiatuld lauspropagandistlikel eesmärkidel, kuna ei suuda eirata vaba maailma palgeil oma siseprobleeme. Et aga tõrvikujooks peatati kolmeks päevaks seoses üleriigilise leinaga Hiinat tabanud maavärina ohvrite mälestuseks, mida Tiibeti rahutustes tapetute auks ei korraldatud, tõestas vastupidist.

Möödanikust pärit, kuid ka tulevikulisi sarnasusi leiab kõikjalt. Kõrvutagem tõrviku jõudmist Everestile 1980. aastal Tallinnas korraldatud olümpiaregatiga. Tõmmakem paralleel Nõukogude Liidu Balti riikide venestamise poliitika ning hanide käitumise vahele Tiibetis. Ja kas mitte ei korralda ka Venemaa järgmisi taliolümpiamänge Sotšis, mis asub vaid mõne tunni tee kaugusel Tšetšeeniast ning pelgalt mõnikümmend kilomeetrit Gruusia separatistliku Abhaasia riigipiirist? Ajalugu kordub.

Läinudkevadise tõrvikujooksu valguses hakkab mind järjest enam huvitama Sotši tõrviku trajektoor. Kas, läbides Pribaltikat, Serbiat ja Valgevenet, külastades Angolat, Mosambiiki, Türkmenistani, Venezuelat ja läbides Havannat, Istanbuli ja Taškenti, jõuab venelaste tõrvik Peterburi finišisse läbi Groznõi, Kosovo, Tshinvali?

Mõistkem muidugi hukka propagandajuhtmete taha peidetud õigusrikkumised. Ka on siht vallutada demonstratiivselt Tiibeti territooriumil asuv maailma tipp valusaks solvanguks olümpiale kui sellisele. Aga Pekingi poleemika jäi aasta võrra hiljaks. Võime demonstreerida oma rahulolematust tekkinud olukorra üle, kuid parem oleks alustada uue survekampaaniaga, et takistada 2014. aasta Sotši taliolümpia toimumist Venemaal.

Ega läänegi kahepalgelisus pole parem kui Hiina oma. Mitte et märkimisväärset rolli mängiks viimaseid kuid poliitikuid päevapilti mahutanud ja neile tähelepanu toonud toretsevad avaldused selle üle, kes ja kas peaksid avamisele, mängudele või lõputseremooniale sõitma. Eesti oma spordišeff Raul Rebane pragas meie noorpoliitikute kallal, kel «oli ületamatu soov end mingi avaldusega lolliks teha».

Tõepoolest, keda see huvitab? Mida peaks see endaga tooma, kas looma poliitikat? «Vaata aga vaata, Angela Merkel istub isiklikult Saksa loožis!» kuuleksime end muigamas? Ilmselt mitte. Või näeme end tormamas, hing täis, kööki kohvitassi täitma, kui Eesti delegatsiooni defileed tervitab püünelt punapõskne Andrus Ansip? Samuti mitte. Uskuge, see pole nii kaalukas sündmus.

Kui rääkida lääne demagoogiast, siis pigem ikka sellest, kuidas Hiinale olümpiamängude korraldamiseks luba anti. See demonstreerib tõsiasja, kui palju lääs tegelikult inimõigustele tähelepanu pöörab. Rahvusvahelise Olümpiakomitee 2001. aasta avalduses seisis, et mängude viimine Pekingisse aitaks kaasa inimõiguste arengule, ning et seitsme aasta pärast näeksime ennekuulmatuid muutusi.

Täna nendivad samad silmakirjateenrid, et Hiinas vastutagu ikka hiinlased, mitte nemad. Idee kommunistlikust parteist, mis muudaks hüperkiirusel maailma vanima ühiskonna avatuks ja võrdõiguslikuks, on nõnda läbinähtavalt halenaljakas, et seda ei pruugiks uskuda isegi kanepiuimas rasta­mees. Või kui tegu polnudki naljaga, siis vähemalt hiiglasliku valearvestuse või lootusrikka mõtlemisega, mis ei läinud täide.

Lääs on nurka surutud. Kuidas rahuldada üheaegselt kodanike etteheiteid inimõigusvastase režiimi suhtes ning samas leida uusi võimalusi oma finantsturgudele, tööstusharudele, Airbusidele, Renault’dele ja Carrefouridele? Õhtumaa juhid otsivad meeleheitlikult parimat käitumiskava, mis kaitseks meie endi põhimõtteid, kuid ei külvaks umbrohtu äripõldudele.

Hiina võimud on töötanud palehigis grandioosse avatseremoonia nimel, et kuvada maailmale suurepäraseid muutusi, õigust korraldada olümpiamänge, ning maagilist vedamist, mis demonstreerib «rahvusvahelise kogukonna tunnustust, usaldust ja poolehoidu». Maailm esitas korraldajatele väljakutse: mängud aidaku kaasa poliitvabaduste arengule, suuremale autonoomiale Tiibetis, nihkele välispoliitikas, Taiwani küsimuse rahumeelsele lahendamisele ja keskkonnakaitsele ning kaubakvaliteedile.

Hiinlaste suutmatus oma siseprobleeme lahata ei tohiks aga üllatada. Kommunistlik režiim on status quo supervõim, keda ei huvita globaalpoliitilise tegelikkuse pahupidi pööramine või rahvusvahelise süsteemi turgutamine oma eriliste veendumustega. Hiina on ka riik, mis, rahuldatuna oma uuest positsioonist ja staatusest, ei lubaks oma poliitilise korra muundumist (vähemalt mitte) läbi väliste surveavalduste. Sestap matkem maha illusioonid: mitte ükski välistest tingimustest ei kujundaks sellist Hiinat, mida me näha ihkame. Vaid nad ise oleksid suutelised oma poliitilisi struktuure ümber korraldama, rakendama oma rahvale paremaid elutingimusi.

See ei juhtu seoses sellega, mida meie siin läänes ütleme või ei ütle, vaid tänu sellele, et nad ise mõistavad, et ilma põhjaveeni ulatuvate muutusteta, õigusriigi ega hea valitsustavata pole nende võimekus viljakandev. Tunnustus tuleb tegudest, mitte maagiaga pikitud numbrikombinatsioonidest.

Hiinlased vaatlevad elu diamet­raalselt. Kui ühes eluaspektis on toimunud muutus, pärineb see ilmselt mõnest teisest, vastupidisest muutusest kuskil mujal. Number kaheksa sümboliseerib peegelpilti, tasakaalu, parallelismi, väljendades numbrite keeles täiuslikkust.

Veelgi huvitavamaks muutuvad lood number üheksaga, mis lisaks tugevusele ja mehelikkusele kaasab endaga hoiatuse ja pöördepunkti. Iidses «Muutuste raamatus» pajatavad elulisest kannapöördest ja transformatsioonist just need leheküljed, millel ilmneb 9.

Seega köidab allakirjutanut kõige enam küsimus, milline näeb Peking välja pärast olümpiamänge, näiteks septembrikuus ja tulevikupildis, aasta pärast mänge. Ni hao, 9.09.2009!