Olümpiamõtted: Kuidas Eestil läks?

Eesti paarisaeruline kahepaat tuli Pekingi olümpiamängude finaalis teiseks ja teenis Eesti esimese medali neilt olümpiamängudelt. Tõnu Endrekson ja Jüri Jaanson Foto: Raigo Pajula.

23. august
Kuidas Eestil läks?

Et kuidas Eesti võistkonnal siis kokkuvõttes Pekingis läks? SL Õhtulehes Andres Vaher arvab, et halvasti. Aga teie otsustage ise: siin on viimase viie suveolümpia eestlaste top 10 tulemust:

Peking 2008
Gerd Kanter 1. koht
Jüri Jaanson - Tõnu Endrekson 2. koht
Neljapaat 9. koht
Kaia Kanepi 9.-16. koht
Kaire Leibak 10. koht
Mikk Pahapill 11. koht
Aleksander Tammert 12. koht
Andres Raja 13. koht
Märt Israel 14. koht
Rein Taaramäe 17. koht

Ateena 2004
Jüri Jaanson 2. koht
Aleksander Tammert 3. koht
Indrek Pertelson 3. koht
Leonid Gulov - Tõnu Endrekson 4. koht
Andrus Värnik 6. koht
Erki Nool 8. koht
neljapaat (Andrei Jämsä, Andrei Šilin, Igor Kuzmin, Oleg Vinogradov) 9. koht
Andrei Budõlin 17. koht
Tarvi Thomber 19. koht
Gerd Kanter 19. koht

Sydney 2000
Erki Nool 1. koht
Indrek Pertelson 3. koht
Aleksei Budõlin 3. koht
Valeri Nikitin 4. koht
Jüri Jaanson 6. koht
epeemeeskond 9. koht
Aleksander Tammert 9. koht
Andrei Šilin - Leonid Gulov 9. koht
Tiidemann 14. koht
Andrus Värnik 15. koht

Atlanta 1996
epeenaiskond 5. koht
epeemeeskond 5. koht
Erki Nool 6. koht
Erika Salumäe 6. koht
Kaido Kaaberma 7. koht
Imre Tiidemann 7. koht
Andrei Inešin 7. koht
Külla Kõiv 7. koht
Valeri Nikitin 8. koht
Tõnu Tõniste-Toomas Tõniste 10. koht

Barcelona 1992
Erika Salumäe 1. koht
Tõnu ja Toomas Tõniste 3. koht
Priit Tasane-Roman Lutoškin 4. koht
Kaido Kaaberma 4. koht
Jüri Jaanson 5. koht
Lauri Aus 5. koht
Indrek Pertelson 5. koht
Jüri Tamm 5. koht
Krista Kruuv 6. koht
Raido Kodanipork 9. koht

Pavel Loskutovil on Pekingis veel võistlemata, aga küsida võib vist ikkagi: mis te arvate, kuidas meil siis läks?

Superstaarid
Eest ära, Usain Bolt! Võta kõrvale, Michal Phelps. USA korvpallurid? Ärge ajage naerma.

Nende mängude suurim staar on Islandi käsipallimeeskond.

Homme kell 11 alustavad kääbusriigi gigandid olümpiafinaali Prantsusmaa vastu.

Just täpselt. Island on olümpia käsipalliturniiri finaalis.

Mõned faktid:

Islandis on kokku 316 000 inimest.

Käsipallimeskonnas on 14 liiget.

Islandi meeskonna kaskmine pikkus on pealt 190 senitmeetri.

Vaid kolm Islandi mängijat mängivad koduliigas.

Island on olümpiamängudelt läbi ajaloo võitnud kolm medalit.

Ülekanne Islandi poolfinaalist Hispaania vastu sai kodumaal reitinguks 60% ja share'iks 100% ehk sisse oli lülitatud 60% riigi 100 000 televiisorist ja igast viimasest kui ühest tuli käsipall.

Et kolme poole miljoni elanikuga Leedu suudab aasta aasta järel panna välja kossukoondise, kes maailmas medalile mängib, on imeline. Et 1,3 miljoni elanikuga Eesti on ühe olümpiatsükli jooksul saanud neli kuldmedalit on ka imeline. Islandi saavus on aga juba puhtakujuline ime.

Muidugi, käsipall pole teab mis populaarne ala, Euroopa-välistes spordi suurriikides seda ei harrastata. Ent olümpia käsipallifinaalid on alati meelde jäänud superpõnevatena ning seekord on mängus veel imeline Taaveti-Koljati lugu. Vaadates praegu kui rõõmsad on Norra naiskäsipallurid Venemaa alistamise üle naiste finaalis võib loota, et meeste finaalist tuleb mängude viimasel päeva tipphetk.

Heia Ísland!

21. august

Metalli per face
Olümpia medalitabelit afišeeritakse pea kõigis olümpiat kajastavates väljaannetes. Tänaseks on küllaltki selge, et võõrustajad Hiinast jäävadki olümpia lõpuni tabelit juhtima, eesmärk, mille nad endale juba aastaid enne mänge seadsid.

Eesti-sugustele väikeriikidele on medalitabeli vaatamine muidugi alati küllalt keeruline: selge on, et meie ei jõua sinna tippu kunagi, meil pole olümpiadelegatsioonis nii palju sportlasigi kui Hiinal mängude lõpuks kuldmedaleid. Sestap on meile huvitavam vaadata medalitabelit, kus arvestataks ka rahvaarvuga ehk vaadatakse, mitme inimese kohta riigil medal on. Ühte sellist arvestust peab Chuck Culpepper Los Angeles Timesist. Kolmapäevane seis on järgmine (riigi järel sulgudes medalite arv):

1. Jamaika (7) - medal 400 618 inimese kohta
2. Sloveenia (5) - 401 542
3. Uus-Meremaa(9) - 463 717
4. Austraalia (36) - 572 246
5. Armeenia (5) - 593 717
6. Eesti (2) - 653 802
7. Bahrein (1) - 718 306
8. Valgevene (13) - 745 059
9. Kuuba (13) - 878 765
10. Taani(6) - 914 120

veel mõned riigid:

11. Norra (5) - 928 891
13. Gruusia (4) - 1 157 710
22. Suurbritannia (37) - 1 647 132
41. Kreeka (3) - 3 574 272
42. USA (82) - 3 705 178
50. Jaapan (23) - 5 534 279
53. Iisrael (1) - 7 112 359
70. Afganistan (1) - 32 738 376
75. Mehhiko(2) - 54 977 700
79. India (2) - 573 997 949

16. august

Loeme tibusid
Kaheksa päeva olümpiat on jäänud, vaatame natuke, mis on saanud nendest, kellega me läbi Eesti sportlaste ja teiste olümpialugude oleme tuttavaks saanud.

Rannavõrkpall
Kais-Vesiku grupi ülejäänud kolm võistkonda said kaheksandikfinaalidesse, kuid seal ei läinud neil kõige parmini. Turniiri esimese asetusega hiinlased Wu-Xu kaotasid 0:2 sakslastele Koreng-Klemperer, hispaanlased Herrera-Mesa 1:2 ameeriklastele Gibb-Rosenthal. Vaid eeldatavalt nõrgemad austerlased Gosch-Horst võitsid lätlasi Samoilovs-Plavins 2:0 ja läksid edasi veerandfinaali.

Sulgpall
Kati Tolmoffi võitnud iirlanna Chloe Magee kaotas järgmises ringis Lõuna-Korea sportlasele Jaeyoun Junile 1:2
Raul Musta alistanud poolakas Przemyslaw Wacha jõudis kolmandasse ringi, kus kaotas hiinlasele Chuniai Baole 2:1

Tennis
Maret Anit võitnud Lucie Safarova kaotas kolmandas ringis austerlasele Sybille Bammerile
Kaia Kanepi turniirilt välja lülitanud hiinlanna Li Na võitis veerandfinaalis Venus Williamsit, kaotas poolfinaalis ainsa mittevenelasena Dinara Safinale 0:2 ning kohtub nüüd proksimängus Vera Zvonarevaga.

Safina mängib turniiri finaalis Jelena Dementjevaga

Meeste turniiri finaalis mängivad Tšiili Fernando Gonzalez ja suurfavoriit Rafael Nadal. Pronksimängus lõi serblane Novak Djokovic ameeriklast James Blake'i.

Naispaarismängu finaalis on õed Venus ja Serena Williams vastamisi hispaanlannade Anabel Medina Garrigues-Virginia Ruano Pascualiga.

Meespaarismängu võitsid šveitslased Roger Federer ja Stanislas Wawrinka.

Korvpall
Alagrupiturniiri lõpuni 1 mäng. Meestest on USA ja Leedu taganud grupis esikoha, mis tähendab, et enne finaali nad ei kohtu. Tõenäolised poolfinaald: USA-Argentiina ja Leedu-Hispaania. Veerandfinaalis võib Leedu kokku minna leeduka treenitud Hiina koondisega. Venemaa ja Saksamaa jäävad tõenäoliselt veerandfinaalidest välja.

Läti korvpallinaiskond on neljast mängust saanud ühe võidu, seda põnevusmängus Brasiilia üle, ja mängib homme edasipääsu eest Lõuna-Koreaga. Mängu võitja läheb veerandfinaalis suure tõenäosusega kokku USAga.

Jalgpall
Meeste poolfinaalid on:
Nigeeria-Belgia
Argentiina-Brasiilia ehk Ronaldinho vs Messi - FC Barcelona minevik vs tulevik.

Naiste poolfinaalid:
USA-Jaapan
Saksamaa-Brasiilia

Judo
Martin Padari alistanud Joao Schlittler kaotas hilisemale pronksivõitjale Teddy Riner 'le Prantsusmaalt.

Kokkuvõttes: ka eestlaste võitjad pole midagi eriti hiilgavat korda saatnud. Aga olümpia põnevam osa alles algab.

Phelpsi kuldsed käed
Hommikul 100m liblikas tundus ilmselt paljudele uskumatu kuidas Michael Phelps, kes tundus veel meeter enne finšiseina taga olevat, siiski oma seitsmenda kulla võttis. Spordiajakirja Sports Illustrated kodulehel on suurepärased fotod, mis näitavad täpselt, kuidas see toimus.

Boltergeist
100 meetri jooks on tavaliselt ikka põnev ala olnud, aga tänane finaal oli juba naeruväärne. Kui Usain Bolt 70 meetri peal konkurentidega kolmemeetrise vahe sisse tegi ja käed laiali ajas, tundus nagu jookseks täismees lastega. Ja tõesti, ilmselt pani jamaikalase selline üleolek ka teistel mestel kopsu kinni, sest paremuselt järgmiseks ajaks jäi Trinidadi Richard Thompsoni 9.89.

Ometi pidi sajast meetrist tulema üks vaadake-seda-stardinimekirja-võistlus, kus Boltiga pidanuks maid jagama USA Tyson Gay ja kaasmaalane Asafa Powell. Ent täna polnud kummastki mehest tegijat, Gay pudenes poolfinaalis, Powellile jäi ilmetu viies koht ja Bolti paremuses ei tekkinud mingit küsimust. Kusjuures tagantjärgi vaadates on see kõik väga loogiline: kuidas saakski mees, kelle iga samm tundub teistest olevat pool meetrit pikem, mitte võita?

Spordiajaloost ainsa samasuguse sprindivõiduna meenub Souli olümpia sada meetrit, kus Ben Johnson toonase suure konkurendi Carl Lewise samuti pikalt-pikalt kotti pani ja tolle aja kohta uskumatu 9.79 maailmarekordiks jooksis. Me muidugi mäletame, mis Johnsonist pärast sai ja ma ei taha siin kindlasti Bolti sarnastes pattudes süüdistada, aga sellist üleolekut keeldub mõistus veel kohati ratsionaalselt uskusmast.

Aga mis siin ikka vahutada, mingi vaadake ise, kuidas Boltergeist oma teisest maailmast pärit jooksu teeb ja isegi Helar Osailast emotsiooni välja meelitab!

Kuhu kadus kuld?
Meie, ajakirjanikud, küsisime seda küsimust hõbedastelt Tõnult ja Jürilt, nende treenerilt, ja muudelt asjameestelt täna vähemalt kümme korda. Et kas kahju ei ole, et esikoht jäi vaid seitsme kümnendiku kaugusele, mida saanuks veel teha jne.

Aga vaadates pilte kahepaadi võistluse lõpust saab selgeks, et see on üks väga loll küsimus. Ehk mõnel rohkem finesse ja tehnikat sisaldaval alal nagu vehklemine või odavise saab kahetseda, et oleks võinud paremini teha. Sõudmises, tundub mulle, eriti Jaansoni-Endreksoni puhul, on üsna selge, et midagi rohkemat polnud meestel küll kusagilt võtta. Kanalile jäeti kõik, mis sees oli ja natuke veel. Ega mehed ennast surnuks sõita saa!

Igatahes olümpiamedal on väiksele rahvale suur asi. Meie koondise eelnevad esinemised, pea kõik sellised, millele pole ette heita midagi, ent ometi tulemustelt ei midagi erilist, illustreerivad seda hästi. Pealegi on Endrekson, Jaanson ja üldse kogu sõudmisrahvas veel erakordselt sümpaatsed sportlased. Kui nende paadinina finišis paarkümmend sentimeetrit inglaste omast ette vupsas, rakendati vähemalt minu maja mitmes teises korteris meie laiuskraadile kohta ehk isegi üllatuslikult võimsaid detsibelle.

Olümpia on korda läinud. Aitäh, Jüri, Tõnu ja Tatjana!

14. august
Ässade ujumine
Meeste 100 meetri vabaujumine oli minu jaoks senise olümpia tipphetk. Jõudis kätte päev kui Michael Phelps polnudki olümpiaujulas lugu number üks - ujumise prestiižseimal alal tulid starti neli meest, kel kullale selge pretensioon. Pean tunnistama, et mul on nõrkus võistluste vastu, kus saab öelda, et vaadake ometi seda stardinimekirja, ja siis panna iga mehe järele hüüumärgi.

Nii et vaadake vaid seda stardinimekirja!

Eamon Sullivan! Australlane, kes neil mängudel juba kaks korda maailmarekordit parandanud, lüües 4x100 teatujumise avaetapil muuhulgas suurt Phelpsi ennast.
Alain Bernard! Olümpiaeelne maailmarekordimees, kes enne 4x100 teateujumise finaali lubas ameeriklased puruks lüüa, aga pidi viimases vahetuses hoolimata poole keha pikkusest edust lõpuks neilesamadele ameeriklastele alla vanduma. Selline asi ajab pisut pahaseks, võib eeldada.
Jason Lezak! ameeriklane, kes ainusikuliselt Bernardi käest teatekulla ära võttis, Michael Phelpsi kaheksa-kulla-unistuse päästis ja selle käigus muuseas ka maailma kiireima teatevahetuse (kuna tegemist on lendstardiga, siis seda maailmarekordina ei loeta) ujus.
Pieter van den Hoogenband! Ainult kahekordne olümpiavõitja Sydneyst ja Ateenast, kellele omal ajal polnud vastast ka suurest Ian Thorpe'ist endast.

Ujumine ise oli superpõnev, poolel maal olid Bernad-Sullivan täiesti koos ning lõpus suutis prantslane ehk käelabapikkusega ette rebida. Uhh! Kusjuures maailmarekordit ei sündinud, mis tähendab, et Sullivani jääb ilmselt painama fakt, et tema parim ujumine siin mängudel jäi poolfinaali. Lezak sai pronksi ja Hoogenband jäi viiendaks. Bernard revanšeeris teateujumises kaotuse Lezakile.

Ja Phelps? Phelps ujus samal ajal siidja rahuga 200 meetri kompleksi poolfinaali ja lõi selle kinni pea terve kehapikkusega, seejuures silmnähtavalt pingutamata. Lugesin eile ühe ujumistreeneri (küll ameeriklase) kommentaari, et tore, et Kobe Bryant oli tulnud Phelpsi vaatama. Sest kui Phelps võidab kullad 100m vabaltujumise teates ja 200 liblikas olla sama hea kui see, kui Kobe kossuturniiri kõrvalt võtaks kätte sulgpallireketi ja selle ala ka ära võidaks. Ujumiskauge inimesena ei oska öelda, kas see ka nii on, aga fakt on, et isegi kui Phelps pole päeva peategelane kisub jutt tahes-tahtmata temale.

13. august
Noh... ei tulnud nii väga
Päeva lõpptulemus eestlaste mõttes jäi ehk pisut pisemaks kui oodata oli. Kanepi kaotas hiinlannale (kuigi esimeses setis tundus küll, et tuleb ära), Taramäe sai tubli 17 koha ja Liivamägi ei suutnud oma potentsiaali täielikult avada. Ainult sõudjad pakkusid tõeliselt positiivse elamuse: pärast avasõidu kahtusi olid mehed tuntud headuses ja läksid finaali teisena, kõike veel välja panemata. Nii et meil ikkagi on sel olümpial mime medali lootust.

Phelpsist pikemalt...
... pole mul pädevust kirjutada, ujumine jääb kompetentsist pisut kaugele. Aga The Guardianis on Paul Kelso sel teemal väga ilusasti kirjutanud, soovitan lugeda.

Täna tuleb!
Kuigi olümpia senisest käigust pole eestlastele ehk parimat muljet jäänud, siis julgen lubada, et täna see muutub. Sest täna on lootus tuua Eestisse vähemalt esimesed kindlad esikümnekohad.

Kui kell 11.00 mängu alustav Kaia Kanepi peaks hiinlannat Li Nad võitma, pääseb ta veerandfinaali ehk kaheksa parima sekka.

Ja kui kell 11.40 startivad Jüri Jaanson-Tõnu Endrekson peaksid oma poolfinaalist A finaali pääsema, on neile samuti tagatud vähemalt kuues koht.

Lisaks on täna stardis üllatusvõimelised Rein Taaramäe maanteeratta eraldistardis ja Martin Liivamägi 200m kompleksujumises. Mõlemal on variant kui mitte tuua esikümnekoht siis vähemalt teha oma spordiala eestlaste parim tulemus.

Odavise+naistekandmine
Lugeja kirjutab:

Kas mitte ujumises pole jaburalt palju OM-distantse/OM-medalivõimalusi??

Odaviskes (analoogselt ka kettaheites, kuigi seal on mõned mehed ka kuulitõukes osalemas) võiks ka lisada alasid:

- ilma hoovõtuta odavise

- max 5 m hoovõtuga odavise

- max 10 m hoovõtuga odavise

- max 25 m hoovõtuga odavise

- piiramatu hoovõtuga odavise

- tagurpidi (piiramatu) hoovõtuga odavise

- odaviske + kettaheite kompleksvõistlus

- 4-meheliste teatevõistkondade odavise

- odavise + naisekandmine (eestlastele siit medaleid robinal)

Iseenesest on jutus iva ja ma ka eelmises postituses viitasin sellele, et ehk on need, kes mitmel olümpial palju kuldasid võitnud, suurema saavutusega toime tulnud. Kui vaadata kõigi aegade medalitabelit, siis seal on esikahekümnes neli ujujat ja näiteks seitse võimlejat. Nii et ujumine ei ole ala, kus kõige lihtsam oleks nii suurt hulka kuldasid võtta. Ning ujumise programmi minu meelest pole mitukümmend aastat suurt täiendatud (50 meetri sprint vist toodi suhteliselt hiljuti juurde, aga see suuremate medalistide repertuaaris reeglina ei figureeri), nii et Phelpsi saavutus võrreldes kõigi varasemate ujujatega on ikkagi uskumatu.

12. august
Phelps: ajaloo parim sportlane

See, mida Michael Phelps teeb, ei mahu mulle ausalt öeldes pähe. Seletan.

Phelps seni Pekingis võitnud kolm kulda, kõik need maailmarekordiga. Peamiselt kirjutatakse sellest, et mees tahab lüüa Mark Spitzi rekordit Münceni olümpia päevilt (setse kulda) ja võita kaheksa. Aga minu meelest märksa olulisema saavutusega saab ta hakkama juba järgmise, neljanda kullaga (ja vaadates mehe praegust vormi ma usun, et enne esineb Michael Jackson laulupeol, kui Phelpsil see kuld saamata jääb). Sest neli kulda annavad Phelpsile koos Ateenast võidetud kuuega kümme.

Phelpsist saab ajaloo kõige enamate kuldadega pärjatud sportlane.

Praegune edetabel näeb välja järgmine:

(Järjekorras kullad, hõbedad, pronksid)

Larissa Latõnina NSVL, võimleja, 1956-1964 9 5 4
Paavo Nurmi Soome, kergejõustiklane 1920-1928 9 3 0
Mark Spitz USA, ujuja 1968-1972 9 1 1
Carl Lewis USA kergejõustiklane 1984-1996 9 1 0
Michael Phelps USA ujuja 2004-2008 9 0 2 11
Bjørn Dæhlie Norra suusataja 1992-1998 8 4 0

See tähendab, et kogu olümpiamängude ajaloo jooksul (alates 1896!) ei ole ükski atleet, olgu ta nii edukas kui tahes, suutnud üle üheksa kulla saada. Ja nüüd tuleb Phelps ja võtab üheksa ning ilmselt kamaluga veel, kokku ehk koguni 14. 14! See on viis rohkem, kui järgmised neli spordikorüfeed! Kuidas keegi saaks pärast seda öelda, et Phelps ei ole aegade edukaim olümpia-atleet?

Ma mäletan, kuidas ma noore ja mõjutatavana lugesin vanade olümpiaraamatute (aitäh, Erlend Teemägi ja ko!) tagosast seda medalitabelit ja mõtlesin, et ega kedagi uut sinna ilmselt ei tõuse, konkurents on tänapäeval liiga tugev: riike on rohkem, spordiga tegelevaid inimesi rohkem jne. Nii et Phelpsi saavutus on seda hinnatavam. Igal alal, mille Phelps võidab, on ju inimesed, kes vaid sellele keskenduvad, maailma parimad seejuures.

Poolkohustuslikus korras tuleks muidugi ära märkida, et võib vaielda, kes on kõvem mees, kas Phelps, kes võtab oma kullad siiski vaid kahelt olümpialt või näiteks Al Oerter neljadelt või sir Steve Redgrave viitelt järjestikkustelt mängudelt toodud kuldadega: nemad osalesid ju vaid ühel alal. (muide on olemas ka mees, kes on kulla võtinud kuutelt mängudelt, kusjuures veel kahel pool teist maailmasõda, see on Ungari vehkleja Aladár Gerevich)

Aga ikkagi, 14 kulda! Selle eest tasus ehk tõesti ujumise finaalid hommikule tuua, et ameeriklased neid oma silmaga näha saaksid. Minu lugupidamine, härra Phelps!

Vähemhiinlased

Lugeja küsib:

Kas Hiina olümpiavõistkonnas on peale hiinlaste (han´ide) üldse ka vähemusrahvuste esindajaid?

Kiire internetotsing annab vastuseks Xinhua (Hiina ametlik uudisteagentuur) teate:


The 1099-strong delegation also include 460 officials for the Games to be opened on Aug. 8, according to deputy chef de Mission Duan Shijie here on Friday.

/.../

The Chinese delegation also include 42 minority athletes, participating in 18 sports, and 38 foreign coaches including men's basketball manager Jonas Kazlauskas of Lithuania.

Ehk siis väidetavalt on koondise 639 sportlasest 42 vähemuste esindajad. Rohkem neist ei õnnestunud infot leida esialgu, aga kui leian, annan teada.

11. august

Neljast miljardist 840 milli käes
Nurisesin ennist selle üle, et avatseremooniat vaatas väidetavalt neli miljardit inimest ehk üle poole Maa elanikkonnast. Hiinlaste kohalikud tulemused on nüüd käes ja neil vaatas tseremooniat väidetavalt 840 miljonit inimest (1,3 miljardist). Aga Hiinas toimus avamine ka prime-time'il ja oli muidu rahvuslikult oluline. Pakun, et rahvusvaheline number on midagi pigem kahe miljardi kanti. Mis muidugi on ikkagi jube suur arv. Ja veel, Hiina-USA korvpallimängu eel spekuleeriti miljardi vaatajaga. See number kõlab juba pisut usutavamalt, teades kui populaarne korvpall ja NBA Hiinas on ei paneks mind imestama kui Hiinas ka selle mängu vaatajaskond üle poole miljardi olnuks.

10. august
Mürts! mürts! mürts! ladusid ameeriklased hiinlaste korvi palle täis. Kusjuures ladusid sõna otseses mõttes, pealtpanekud paistsid olevat ainuke viis, kuidas pallid üldse sisse läksid, esimesel poolajal oli hetk, kui terve Redeem Team oli kolmeseid visanud vaid 1-12.

Võiks mõelda, et ameeriklased lihtsalt ülbitsesid - narrisid nõrgemat võistkonda ja mängisid nagu Harlem Globetrotters oma alatiste vastaste Washington Generalsi vastu. Tegelikult oli asi pigem selles, et kui vastastel on pidevalt väljakul kolm üle 210 mängumeest, kellest üks, Yao Ming, ei peagi hüppama, et pall rõnga eest ära lüüa, siis on targem tõesti jõuga pealt panna. Ja USA edu, nagu ka eelmistes mängudes, tuli peamiselt agressiivsest kaitsest tulnud pallikaotuste pealt.

Aga Hiina, hoolimata koduväljakust, ei ole ameeriklastele kindlasti selle turniiri tugevaim vastane, õigupoolest võib küsida, kas nad isegi oma grupist, kus peale USA veel tugevad Hispaania, Kreeka ja Saksamaa võistkonnad, isegi edasi saavad. USA on küll kokku pannud viimaste aastate tugevaima meeskonna, aga küsimus jääb endiselt: mis saab siis, kui favoriidid näiteks veerand- või poolfinaalis ennast tagaajaja rollist leiavad? Eelmistele ameerika meeskondadele on saatuslikuks saanud just kaotusseisus liigne pabistama hakkamine ja seda tiimi pole selleks kuidagi ette valmistatud - kõigis treeningmängudes on võidud tulnud küllaltki mugavalt.

Meeldivaks üllatuseks oli Leedu võit tiitlikaitsja Argentiina üle. Kuigi enne turniiri ei peetud leedukaid ehk kõige tugevamateks, näitasid nad avamängus grupi eeldatavalt ühele tugevaimale meeskonnale küllalt rahulikult (kui kerge hirm lõpus, kus argentiinlased jõudsid korra viigini, välja jätta) koha kätte. Samas on leedukatel kindlasti veel meeles eelmine olümpiaturniir, mis algas neile USA võitmisega, aga ei lõppenud sugugi nii kuldselt kui neile meeldinuks.

Korvpalliturniir tõotab tulla superpõnev.


Gruusia: kuhu minek?
ETVs oli intervjuu Gruusia ajakirjanikega, kes mõistetavalt olid väga murelikud ning ütlesid, et nende tööd on raske teha. See paneb meie, Eesti ajakirjanike halamise(kõik olümpiablogid, kaasaarvatud käesolev, on avaldanud ühe või mitu küll-on-halb-olümpiat-sõja-ajal-vaadata-artiklit) muidugi uude perspektiivi. Aga veelgi perspektiivimuutvam on muidugi mõelda sportlaste peale. Nende viimase piirini tuunitud keskendumine ja vormon ilmselt läinud,jumal näeb, et meie sportlastel ei tule isegi ilma suurte muredeta tihti lihtsalt midagi välja.

Sellest seisust võiks ilmselt küsida: miks siis üldse olümpiale jääda? kas poleks parem asjad pakkida ja koju appi sõita? Või siis vähemalt välja öelda, mida arvad, protesteerida nagu ühel hetkel mõte läbi jooksis? Gruusia sportlased on, ise ütlevad, et oma presidendi palvel, praegu mõlemast loobunud ja jätkavad võistlemist. Ja õigesti teevad, minu meelest. Protestiaktsioon tooks endaga kindlasti kaasa võistlejate diskvalifitseerimise, hiinlased on hirmust, et keegi sportlastest tahab midagi Tiibeti teemal öelda, väga hellaks tehtud. Lugesin ühte kohtunike manuaali, kus reegel, mis käsib sportlased diskvalifitseerida kuinad poliitilise, rahvusliku või rassilise protestiga esinevad, terve lehe ulatuses suurelt välja toonud.

Diskvalifitseerimine aga ei annakssportlastele midagi. Pigem juba püüda edasi võistelda, sest iga medalivõiduga pöördub ka maailma tähelepanu oluliset rohkem nende riigi ja seal toimuva poole. Nii et soovime grusiinidele südamest edu, esimese medali nad, muide, juba võitsid.

9. august

Sõda
Treenerid, sportlased ja ajakirjanikud kasutavad spordi kirjeldamiseks tihti sõjast pärit kujundeid: alistas, purustas, hävitas jne. See tundub reeglina sobiv, sest sporti peetakse ju vahendiks, mis aitab võistluslikel inimestel elada välja seda testosterooni, mis muidu võiks viia sõjani. Ent tegelikkuses on sõda spordist siiski ühes väga teises maailmas. Otsides rahvusvahelistest pildipankadest olümpiapäeva ereda maidhetki ja nähes neid vaheldumisi Georgias toimunud rünnakute ohvrite piltidega läheb ausalt öeldes pikaks ajaks olümpiatuju minema. Ja kuuldes, kuidas ühed ajakirjanikud, nagu Postimehe Igor Taro, sõidavad sõjatsooni raketirünnakutest helendava öötaeva alla, samal ajal kui teised istuvad teleka ees ja vaatavad spodivõistlusi, paneb meie töö ka pisut teise perspektiivi.

Vähemalt Eestis ei ole probeemi, et tänu olümpiale jääks Kaukaasias toimuv tähelepanuta: nii lugejate kui meedikanalite jaoks on nädalavahetuse teema number üks olnud ikkagi konflikt (loodame veel, et pääseme selle sõjaks nimetamisest). Loota tuleb, et ka mujal maailmas tähelepanu jätkub, sest see ei ole esimene kord, kui suursündmuse varjus püütakse mõnes teises maailma otsas sotid selgeks teha. 1991. aastal näiteks oli maailma tähelepanu hõivatud esimese Lahesõjaga, millega juhtumisi samal ajal tuli Nõukogude Liidu juhtkonnal tahtmine tõmmata oluliselt koomamale Balti liiduvabariikides pisut käest libisema hakanud võimuohjasid. Toona lõppesid sündmused veriste meeleavadluste mahasurumisega Vilniuses ja Riias.

Olümpiamängud ja nende kajastamine lähevad muidugi edasi ja loodetavasti pakuvad nad meile nagu ikka hulga eskapistlikke hetki, kus maailma olulisimateks asjadeks saavad mõne vägimehe biitsepsid-triitsepsid. Aga ärgem siis unustagem ka neid teisi pilte olümpiasangareid kujutavate kõrval.

Väike riik, suur meeskond
Eestlastel pole pärast iseseisvumist käinud olümpial ühtegi kahest liikmest suuremat pallimängutiimi (kaheseid on küll, selgi olümpial on neid kaks: Kais-Vesik ja Kanepi-Ani). Seda suurema respektiga tuleks suhtuda näiteks lätlastesse, kelle kossunaiskond mitte ainult ei ole mängudel kohal, vaid andis Venemaale ka korraliku lahingu, kaotades lõpuks vaid 62:57. Leedu meeste korvpalli võime homme jälgida, sealt loodavad lõunanaabrid taas medalit. Ning lätlaste ranavõrkpallurid tegid täna tuule alla maailmameistritest turniiri ühtedele favoriitidele. Eestis räägitakse tihti, et me oleme väike rahvas ja suuremat meeskonda eeldatavateks aladeks ei jagu meil talente. Lõunanaabritel on küll olukord sarnane, aga just suurte meeskonnaalade tulemused kipuvad neil olema oluliselt paremad. Ma usun, et ka meil on lootust, vabandus, et me olemegi üks individualistide rahvas on juba liiga kulunud. Euroopa meistrivõistlustele jõudnud võrkpallurid ja oodetavasti homme ka Kais-Vesik peaksid meil aitama seda murda küll.

Lähtepauk
Ma kujutan ette, kuidas järgmiste mängude korraldajate südamed eilse avatsermoonia järel ikka enam ja enam saapasäärde vajusid. Hiinlased panid oma mängude alustuseks sellise paugu, et üldse ei kadesta neid, kes seda etendust järgi peavad proovima teha. Võib-olla oleks lahenduseks avatseremoonia sootuks ärajätmine, hiinlastega tulevärgis võistlemine tundub vähemalt praegu sama mõttekas kui venelastega võidu viinajoomine: kaotus on kindel, pärast on veel raha otsas ja halb olla ka. Midagi tuleb igastahes välja mõelda, sest ei Kanadal ega Suurbritannial (järgmised talimängud on Vacouveris ja suvemängud Londonis) ei ole ilmselt ka nii suurt vajadust maailmale tõestada, et neil on kõige suurem.

Ühe asja kallal tahaks natuke norida: väidetavalt vaatas mängude avamist üle maailma neli miljardit inimest. See number tundub küll väga kahtlane, sest eeldab, et terve maailma ca 6,7 miljonist inimesest tugevalt üle poole:

- omavad ligipääsu telekale
- ei maganud (näiteks USA läänerannikul algas kogu avamine kell 5 hommikul
- ei olnud tööl (Eestis aja järgi algas avamine tööpäeval kell kolm, Euroopas veel tund-paar varem)
- ei olnud õues suve nautimas

Kui Eestis olümpia avamise telereiting välja tuleb, siis ma ennustan, et meie telepublikust küll 50% telerit ei vaadanud. Ja meil on telereid maailma keskmisest rohkem ja huvigi olümpia vastu pigem üle keskmise.

8. august

3-2-1-0!
Päevade, tundide ja minutite lugeja Postimees.ee avalehel jõudis nulli ja siis me alustasime. Staadionile lähenev kaameraplaan helikopterilt ETV ülekandes tundus igastahes veel küllaltki sudune. Aga nüüd, 80 riigipea ja väidetavalt nelja miljardi televaataja ees hakkavad hiinlased meile näitama selist šõud, pärast mis ei tohiks jätta kivi kivi peale. Kui te tahate täpsemalt teada, mis toimub, siis Hendrik kirjeldab sündmusi terve avamise ajal otse.

Surematu kunst

Kui olümpiamängud pole veel alanud tuleb ajakirjanikel kirjutada kõiksugu mitte-nii-huvitavatest teemadest: sudust, rajatistest ja sportlastest, kes enne võistlust midagi erilist ei ütle. Sestap soovitan veel sisutute lugude kõrvale vaadata meie fotogaleriist hoopis pilte. Maailma parimad fotograafid on Pekingisse kogunenud ja kuna võistlusi veel ei toimu, saavad nad keskenduda surematu kunsti tegemisele (leitmotiiv: udune soprtlane Pekingi mängude logo kõrval).

Ahjaa: üks asi, millest ajakirjanikud kirjutavad siis, kui millestki kirjutada ei ole, on muidugi veel reklaam oma tööandja teistele tegemistele.

Kontoriolümpia

Hiinlased on teadupoolest töökas rahvas. Lausa nii töökas, et tõusevad iga päev meie mõttes enne kukke ja koitu ning hakkavad oma olümpiaga peale. Mis tähendab, et enamik võistlusi toimub meie mõttes veel uneajal või juba tööajal. Spordiajakirjanikule on selline korraldus muidugi super, tavainimesele, kahtlustan, mitte nii väga. Aga ärge muretsege: Postimees.ee vahendusel saate ka kontoritoolist võistlustega otseühenduses olla: kõigi eestlaste esinemised ning muud tipphetked jõuavad teieni valguskiirusel.

Selleks, et spordifaktidele ka pisut värvi juurde anda, hakkavad meie Pekingi külje arvamusveerul ilmuma ka jooksvad olümpiamõtted, millest see siin on esimene. Nii et timmige oma vastuvõtjad meie kanalile ja me kohtume olümpialaineil.