«Oleks vaja sellist ründajat, nagu mõned aastad tagasi oli Andres Oper, kes oli valmis ükskõik kellele (värava) ära lööma,» tõi Eesti jalgpallikoondise peatreener Tarmo Rüütli 2009. aasta lõpus välja peamise eelduse, mis lubaks eestlastel konkureerida valiksarjades edasipääsu eest.
2012. aasta EM-valiksarjas kerkis selliseks meheks poolkaitsja Konstantin Vassiljev ja Eesti jõudiski ajaloolise saavutuseni ehk play-off’i. Nüüdseks on lõppenud ka juba järgmine valiksari, mis meile samasugust rõõmu ei pakkunud. Vassiljevi püss sel korral nii palju ei paukunud, Operi paremate päevade kaliibriga meest esile ei kerkinud ja nii ollaksegi tulevat valiktsüklit silmas pidades samas seisus nagu neli aastat tagasi ehk endiselt puudub võimalusi realiseeriv ründaja ja rünnakul vaid ühele poolkaitsjale lootma jäädes edu ei saavuta.
Vähe väravaid klubides
Vaadates meie ründajate resultatiivsust välisklubides, siis enamasti saadakse aasta jooksul liigamängudes kirja umbes viis väravat (mõnel üksikul juhul lähenetakse kümnele tabamusele), selliste näitajate pealt on aga raske loota, et keegi hakkaks järsku koondises suure hooga väravaid lööma.
Lisaks kesisemale resultatiivsusele kärises ka kaitse sel korral rohkem – kuue löödud värava kõrval tuli enda puurist välja noppida 20 palli. Kui jätta alagrupi autsaider Andorra kõrvale, siis jäävad kolm löödud väravat ja ikka 20 palli enda väravasse. Edukaks kujunenud 2012. aasta valiksarjas lõid eestlased aga 15 väravat ja lasid endale lüüa 14, jättes viimaseks jäänud Fääri saared kõrvale, siis olid vastavad numbrid koguni 13 ja 11. Seega lubati sel korral kõrgemalt asetatud meeskondadel lüüa ligi kaks korda rohkem väravaid, meie enda resultatiivsus aga vähenes nendes matšides üle nelja korra.
Nagu elu on näidanud, siis palli valdavat mängustiili kasutades suudavad oma kaitse tihedalt lukku keerata vaid mõned üksikud absoluutsed tipptiimid. Tänavu «Eestit teinud» ehk play-off’i jõudnud Island pidi valiksarjas oma väravast välja noppima ka 15 palli, kuid ise suudeti seejuures vastaste väravat sahistada 17 korda (küllaltki sarnased näitajad Eesti eelmise valiksarjaga).
Kuid erinevalt Eestist on Islandi praeguses koosseisus mehi, kellelt võibki oodata, et nad suudavad kõikide vastaste vastu skoori teha. Nii jõudis nende 23-aastane Amsterdami Ajaxi ründestaar Kolbeinn Sigþórsson väravani Islandi neljas viimases valikmängus, mis tõid neile lõpuks alagrupis ihaldatud teise koha. Lisaks toetas teda oluliste tabamustega Tottenhami poolkaitsja Gylfi Sigurðsson.
Võrreldes 2012. aasta valiksarjaga oli sel korral Eesti koondises mängijate ring justkui laiem ja iga matši eel oli rohkelt nuputamist, kes sel korral võiks algrivistusse pääseda. Ilmekas näide on siinkohal tõsiasi, et seekord said kaheksa valikmatši kirja vaid seitse meest, eelmises tsüklis koguni 12 pallurit (play-off’i ei ole arvesse võetud). Loomulikult oli siin oma osa ka vigastustel. Nii jäi Sergei Zenjov trauma tõttu eemale valiksarja esimesest poolest, Morozov teisest ning näiteks Aleksandr Dmitrijev sai koondist aidata vaid neljas kohtumises. Selle aja jooksul tegi vähikäiku ka mitme koondislase klubikarjäär ning nii maandusid näiteks Dmitrijev, Martin Vunk ja Dmitri Kruglov taas koduliigas.
See kõik loob olukorra, kus koondisel puudub justkui kindel selgroog, puuduvad mängijad, kes saavad pidevalt kõrgel tasemel mängida ja oleks samal ajal ka omavahel koondises hästi kokku sulandunud. Väikeriigina ei jõua me kunagi sellisesse olukorda, kus meil oleks mitme põhimehe rivist langemise korral pingilt ridamisi samal tasemel mehi võtta. Seega kui tundub, et järsku on väga suur mängijate valik, siis pigem on tõenäoline, et meil lihtsalt puuduvad igal positsioonil heal tasemel esinumbrid.
Uus kaitseliin
Kui rääkida nn sportlikust õnnest, siis võibki eespool välja toodud asjad sinna kategooriasse liigitada. Loomulikult saab selle valdkonna alla lugeda ka kohtunike otsused – kas anda penalti või mitte (2012. aasta valiksarjas määrati meie kasuks kaks, sel korral meie kahjuks kaks penaltit) jne.
Kui 2012. aasta EM-valiksarja järel leiti, et järgnevas tsüklis võiks suurtulemuse teinud koondise jaoks olla just parim aeg, siis reaalsuses tundus tegemist olevat pigem just üleminekuperioodiga, kus otsiti seda õiget koosseisu.
Nii oleks ideaalvariandis pidanud selles tsüklis kaitseliinis alates paremalt seisma Enar Jääger, Igor Morozov, Ragnar Klavan ja Taijo Teniste. Esiteks tõmbasid vigastused, haigused ja mängukeelud tihtilugu sellisele koosseisule kriipsu peale, kuid samas otsiti ka selles rivistuses alles õiget keemiat, kuna võrreldes eelmise valiksarjaga seisis vaid Jääger samal kohal ja ülejäänud positsioonidel olid toimunud muudatused.
Andres Operi ja Raio Piiroja mängud on varasemal tasemel tõenäoliselt mängitud, ülejäänud koosseis on vanust arvestades järgmises valiktsüklis aga endiselt löögihoos. Seniste tegijate kõrval tuleks oodata suuremat panust noorematelt meestelt, keda just ründeliinis on peale tulemas.