Kui Pekingi olümpiamängude avatseremoonia juba 15 minutit oli kestnud, jõudis pilt ka sinna spordipubi nurka, kus eestlastest spordifännid avatseremooniat nautisid.
Eestlased jälgisid avatseremooniat parimast spordipubist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Algul vaatasime avapidu ukse vahelt. Ent lõpuks jõudis pilt õnneks siia ka,» selgitab Eesti kergejõustikuliidu juht Erich Teigamägi. Pilt jõudis – hääl paraku mitte.
Ent sellel ei lasknud pisut üle 20-liikmeline eestlastest spordihuviliste seltskond end segada.
Esialgu külvab segadust marssimise järjekord – millal eestlased telepilti pääsevad? Varem 13. väljakuulutatud stardijärjekord muudeti Hiina tähestiku järgi ümber ning Eesti pääseb pildile pea viimaste seas – 160. kohal. Tujul ei lasta sellepärast veel langeda. Pole põhjustki – niikaua elatakse kaasa naaberrahvaste delegatsioonidele.
Kui ekraanile jõuavad soomlased, tekib eestlaste seas sagin. «Palju soomlased maksid, et stardijärjekorras nii ette pääsesid? Lõõpijale vastatakse, et arvatavasti ikka tunduvalt rohkem, kui eestlased maksid.»
Eestlaste stardijärjekord jõuab järjest lähemale. Juba enne seda on õhus ärevust tunda. «Meie omad peaksid kohe tulema,» teatab kohapeal elav eestlane. «Ma ei saa enne tualettigi minna. Äkki just siis tulevad, kui ma seal olen.»
Viimaks nad saabuvad – lipukandja Martin Padar uhkelt ees. Eestlaste juubeldamine pälvib ka naaberlaudades paiknevate spordifännide tähelepanu.
Avatseremoonia edenedes elavnevad ka esialgu pubi teiste külastajatega võrreldes vaguratena tundunud Eesti spordifännid. Naabritele plaksutatakse elevalt ja tseremoonia lõpus võetakse ka laulujoru üles. Seekord läks kaubaks «Õllepruulija».
24 tundi ööpäevas avatud olev söögikoht, kus hakkavad toimuma ka kõik Eesti medalipeod, asub olümpiakülast pooletunnise autosõidu kaugusel.
See on kahekorruseline ning rahvast pungil. Eesti Olümpiakomitee hakkas juba kolm aastat tagasi otsima kohta, kus Eesti spordifännid Pekingi olümpial kogunema hakkavad. Sama pubi leidis üles ka Leedu Olümpiakomitee. «Kettaheite finaalipäeval saab selgeks, kellel on rohkem põhjust tähistada. Loodame, et meil on medal ja oleks tore, kui ka neil,» arutles Teigamägi. «Halvim oleks see, kui me kurvastusest vennastuma peame.»
Kettaheitefinaal on see, mis enim eestlasi Pekingisse on meelitanud. Pileti on broneerinud 250 eestlast. Ühtekokku on kohapeale olümpiamänge jälgima sõitnud 500 spordifänni. Osakas jälgis kettaheitefinaali natuke rohkem kui poolsada eestlast.
Eestlaste fänninurk asub Pekingi ajalehtede poolt linna parimaks spordipubiks tituleeritud söögikoha kõige tagumises nurgas. Laual on Saku kuld ja pika laua äärde koguneb rahvast järjest juurde. Kesvamärjukese juures rõhutatakse just selle sõna viimast poolt – kuld. Mitu medalit eestlased olümpialt siis teenivad?
Tiimi noorim liige, kaheksa-aastane Karl Erik teab sellele küsimusele vastust. «Neli – Jaanson-Endrekson, Grete Treier ja Andrei Inešin,» teatab ta enesekindlalt. Karl-Erik pidavat seni kõik ennustused täppi panema. Loodame, et ka seekord.