Selles, et Joann Lõssovi elu mänguks sai korvpall, oli esmalt „süüdi“ Alfred Rosenberg (pärast eestistamist Ago Rooseste), kes Tallinna Vene Gümnaasiumis oli võimlemisõpetajaks ja pallimängulembesena (oli olnud Eesti Käsipalliliidu juhatuse liige ja mitmetes seltsides käsipalli juhendaja) õpetas poistele ka korvpalli. Edasi tuli juba sihipärasem tegevus NMKÜ ja skautide kaudu..
Kui moodustati esmakordselt N Liidu koondis osavõtuks 1947. aasta EM-võistlustest Prahas, oli Lõssov kindel koondise mees. Turniir õnnestus hästi – N Liit ja ühes sellega Lõssov võitis kindlalt Euroopa meistrit tiitli. Enamgi veel. Praha ajaleht Prace pani välja eriauhinna parima tehnikaga mängijale turniiril ja selle auhinna pälvis Joann Lõssov. Hilisemas spordiajaloo käsitluses räägitakse tihti, et Lõssov valiti Euroopa parimaks mängijaks. Nii see siiski ajaloolise tõe huvides polnud. Ta oli ühes mänguelemendis, tehnilistes oskustes Praha ajalehe soosik. Tollal ei korraldatudki FIBA poolt veel ametlikke reitinguid. Lõssovi juhiomadused avaldusid selleski erinevate rahvuste koosluses, kus olid koos venelased, leedulased, grusiinlased, eestlased, hiljem ka lätlased. Ta valiti suurriigi N Liidu koondise kapteniks.
Kaptenina seisis ta ka 1952. a. olümpiapjedestaalil, kui kaela riputati olümpiahõbe. Kahe Euroopa meistri tiitli (1947 ja 1951) kõrval oli see siiski tema kõige väärtuslikum sportlik autasu.
Treenerina koges ta suurimat vastutust, aga ka kordaminekuid N Liidu koondnaiskonna vanemtreenerina. Kahel korral, 1954 ja 1956, viis ta N Liidu naiskonna Euroopa meistri tiitlini. Enne 1956. aasta olümpiamänge oli ta teise treenerina kaasategev ka N Liidu meeskonna juures.
Pikemalt saad lugeda raamatust: „Eesti korvpall. Portreed“
