Kui üle poole olümpiast oli läbi, hakkas tekkima tunne, et Sotšis võistlevad vaid ingellikud atleedid – ei ühtki dopingujuhtumit. Ent siis hakkas tasapisi tulema. Hetkel, mil Miša olümpiatule surnuks puhus, oli dopinguküttide kontos üks tõsine patune, viis pooltõsist, äravõetud diplom kaheksanda koha eest ning vihaleaetud Rootsi.
Esimene oli varem murdmaal kaks olümpiakulda võitnud laskesuusataja Evi Sachenbacher-Stehle, aine metüülheksaneamiin. Aine olevat organismi sattunud toidulisandiga, mida soovitas talle dietoloog. Sachenbacher-Stehle ei hakanud end isegi kaitsma. Ka politseireid tema koju ei leidnud läbiotsimise käigus midagi keelatut.
Küll aga asus sportlase poolele Saksamaa olümpiakomitee juht Michael Vesper: «Ärge tehke nalja, see aine pole ju heroiin ega EPO, sportlane tegi lihtsalt rumala vea.»
Kuus kuud karistust?
Peagi võeti vahele bobisõitja William Frullani, endine kümnevõistleja, kes 2009. aasta Torino sise-MMil, kus Mikk Pahapill kulla sai, kuuendaks jäi. Aine taas metüülheksaneamiin, saadud toidulisandist, mille ta ise ostis.
Järgmine oli Läti hokimängija Vitalijs Pavlovs. Aine – üllatus-üllatus – metüülheksaneamiin, mida olid Riia Dünamo arstid talle toidulisandiga sisse söötnud.
Pavlovsil läks kehvemini kui Sachenbacher-Stehlel ja Frullanil. Kui nondelt polnud midagi ära võtta, siis lätlaselt küll – kaheksanda koha diplom, mille ROK palus tagastada.
Antud ainel, millega kolmik patustas ja mille nime vähesed suudavad peast välja öelda, on minimaalne rasva põletav ja lihaseid kasvatav toime, kuid kindlasti leiaks sportlane tõhusamaid preparaate, arvasid Saksamaa dopinguasjatundjad, ja pakkusid, et sportlastele määratakse kuus kuud võistluskeeldu, kui sedagi. Rängem karistus oleks liiast.
Neljas vahelejääja, murdmaasuusatamises kuuendasse kümnesse mahtunud ukrainlanna Marina Lisogor oli manustanud trimetasidiini, mis lisati dopingainete hulka alles tänavu kui stimulant. Lisogor ja ka Ukraina olümpiakomitee kehitasid vaid õlgu, sest ei teadnud ainest ega selle toimest vähimatki.
Mängude viimase päeva hommikul kõlas lõpuks veidi kõvem pauk – 50 km vabatehnikasõidu üks soosikuid, Tour de Skil kolmanda koha saanud austerlane Johannes Dürr jäi vahele EPO tarvitamisega. Ta lahkus pärast suusavahetusega sõitu Sotšist koju treenima ja seal positiivse proovi andiski. Dürr ei hakanud hämama: «Teadsin, mida tegin ja mille tõttu ma vahele jäin. Võtsin EPOt üksi, keegi teine pole juhtumisse kaasatud.»
Puhtad medalivõitjad
Suusamaailm muigas: legendaarse laskesuusatreeneri Walter Mayeri jüngrid tegutsevad taas. Teatavasti seostati Austria suusasportlasi veredopinguga juba Salt Lake City olümpial, Torino mängudel leidis politsei austerlaste elupaigast dopingutarvitamisele viitavaid vahendeid. Vahele toona keegi ei jäänud, kuid hiljem määras kohus Mayerile ning paarile teiselegi asjaga seotud persoonile eluaegse võistluskeelu.
Viimane Sotši dopingujuhtum oli pisut piinlik. Kaks tundi enne hokifinaali kutsuti Rootsi ründaja Nicklas Bäckström soojenduselt dopinguküttide juurde aru andma ning seejärel teatati, et mees on tarvitanud keelatud ainet pseudoefedriini ega tohi Kanada vastu jääle minna.
Rootslased olid esmalt raevus seetõttu, et proov võeti neli päeva tagasi, kuid vahelejäämisest teatati viimasel hetkel. Teiseks aga seepärast, et Bäckström on kasutanud seitse aastat allergiaravimit, mis sisaldab pseudoefedriini, ning tal pole iial probleeme olnud. NHLi keelatud ainete nimekirja pseudoefedriin näiteks ei kuulu – ka WADA nimekirja lülitati see tagasi alles 2009. aastal – ning ookeani taga võib Bäckström rahulikult mängida.
Samas on imelik, tõdes Rootsi hokikoondise juht Björn Waldebäck, miks leidus Bäckströmi organismis nii suur kogus pseudoefedriini. Tema ravimis Zyrtec-D leidub ainet 40 mg, proovis tuvastati seda aga ligi viis korda enam.
Niisiis võib öelda, et Sotši olümpiamängud möödusid suhteliselt dopinguvabalt ning kõik medalivõitjad on viimseni puhtad. Kuid proove võib tagantjärele uurida veel kümme aastat. Seega pannakse Sotši olümpiale punkt 23. veebruaril 2024.