Sotši taliolümpiamängude põhjal võib tõdeda, et aastaid Eestile kuulsust kogunud talispordist on saanud ümmargune null – meie sportlased olid nelja aasta tähtsaimal võistlusel lihtsalt statistid. Jutt, et olümpial ongi tähtis eelkõige osavõtt, on aegunud – tähtis on tulemus, tulemust aga polnud.
Palju on räägitud Eesti spordisüsteemi probleemidest. Jah, olümpia valguses on tagumine aeg teha järeldusi Eesti Olümpiakomiteel ja sporti kureerival kultuuriministeeriumil. Juba lähikuudel tahaks kuulda, kuidas kavatsetakse minna edasi, millised on eesmärgid järgmiseks ja ülejärgmiseks olümpiatsükliks, ja näha plaani, kuidas neid eesmärke täitma hakatakse.
Kuid väga suur roll on ka alaliitudel. Mõni neist – näiteks Eesti Suusaliit – on takerdunud aegunud prioriteetide rägastikku, mõni aga – näiteks Eesti Laskesuusatamise Föderatsioon – on organisatsiooniliselt elujõuetu. Ilmselge, et muutusteta pole neis alaliitudes võimalik edasi minna.
Midagi oleks väga viltu, kui Eesti Suusaliit olümpia valguses oma prioriteete üle ei vaataks – kunagine kultusala murdmaasuusatamine on langenud alaliidu pingerivis neljandale kohale. Mis sellest, et neil on kõige suurem koondis ja viimase hetkeni krabati juurde teistelt riikidelt üle jäänud hädaabi-olümpiakohti. Kõiki see osutus asjatuks rapsimiseks, kuna võistlus näitas, et Eesti murdmaasuusatajate tase on võrdne selle spordiala mõistes arengumaade omaga. See pole emotsionaalne avaldus, vaid kaine, tulemustele tuginev järeldus.
Kas selliste resultaatide valguses on murdmaasuusatamise jätkuv eelistamine õigustatud? Kindlasti mitte! Kahevõistlejad, suusahüppajad, ja üllatus-üllatus, isegi mäesuusatajad said Sotšis paremaid kohti. See ei tähenda küll, et nendel aladel oleks saavutatud märkimisväärseid tulemusi. Ei. Kuid lihtlabases parimate kohtade võrdluses olid nad kõik oma keskpärasel tasemel murdmaasuusatamisest paremad.
Lähima kuu jooksul sooviks kuulda põhjalikku analüüsi murdmaasuusatamise allakäigu põhjustest. Kas sportlased on valesti treeninud või ei piisa neil tahtmist pingutada treeningutel sama vägevalt kui koondise eelmine põlvkond või pole neis kõrgete kohtade püüdmiseks piisavalt ainest? Ilmselt peitub osa põhjusi kõigis kolmes punktis, aga võib-olla on probleem ka selles, et Eesti murdmaasuusatamine on jäänud viimastel aastatel sisulise juhtimiseta.
Mati Alaver pole küll ametlikult juba mitu aastat peatreener, kuid sisuliselt püsivad kõik niidid endiselt tema käes. Pole kahtlust, et tegemist on väga targa treeneriga – vastasel korral pole võimalik tiitlivõistluste medalimehi kasvatada –, aga vägisi jääb mulje, et Alaver on aastatega lihtsalt tühjaks pigistatud. Pikki aastaid kestnud töö koondise peatreenerina, lisaks Andrus Veerpalu ümber puhkenud dopinguskandaal – seda kõike on 60-aastasele mehele liiga palju.
Ehk oleks mõistlik teha murdmaasuusatamises restart. Saata aastaid koondises tiirelnud, kuid tulemuste poolest maha käinud suusatajad koduklubide palgale ning alustada otsast peale uue peatreeneri juhendamisel ja nooremate sportlastega. Loomulikult oleks sinna seltskonda asja ka praegu koondisse kuuluvatel noorema põlvkonna suusatajatel. Ma usun, et kellelgi poleks erilist nurinat, kui esimese paari aastaga ei suudeta tippkonkurentsi sekkuda. Tähtis on püstitada selge eesmärk neljaks või kaheksaks aastaks ja iga hooaja järel teha kokkuvõtted, kuidas eesmärgi poole liigutakse.
Tõsi, vestlesin ühe suusaspetsialistiga, kes luges ette Eesti suusatreenerid, kes on väidetavalt senise töö põhjal koondise jaoks kõlbmatud. Kuid kellelgi noorema põlvkonna juhendajatest peaks ikkagi olema nii palju ambitsiooni ja julgust, et võtta uue põlvkonna üleskasvatamine oma õlule. Usun, et vähemalt konsultandi rollis ei keelduks ka Alaver uut inimest abistamast.
Oma ala siseprobleemid peavad lahendama ka kahevõistlejad. See, et ala juhid – vennad Pikkorid – otsustasid jätta olümpialt kõrvale potentsiaalselt meie kõige tugevama sportlase Kail Piho, on mõistetamatu. Kui selle käigu taga oli isiklik solvumine ehk hooaja eel oma tiimiga treenimist alustanud sportlasele koha kätte näitamine – just selline arvamus levib –, siis näitab see erakordset väiklust.
Kahevõistluse meeskond koosneb noortest meestest ja on kahtlemata perspektiivikas. Seega peab suusaliit nende võimalusi avardama, et kõik laagrid saaks korraldatud, määrdemehed palgatud ja suusapark uuendatud. Seejuures ei ole raha leidmine üksnes kahevõistlejate endi mure, vaid selle eest peab seisma terve suusaliit.
Samasugune on olukord suusahüpetega: see, et esinumber Kaarel Nurmsalu saab harjutada koos soomlastega, on kiiduväärt, kuid ilmselgelt väärivad suuremat tuge ka Siim-Tanel Sammelselg ja mullu MMil 50 hulka mahtunud Martti Nõmme, kes tänavu suurest pildist kadus.
Eesti mäesuusatamine on siiski vaid üksikute sportlaste projekt ja ameeriklane Warren Cummings Smith on tegelikult sama palju Eesti sportlane kui Sotšis Venemaale lühirajauisutamises kuldasid kogunud korealane Victor An.
Omaette lugu on Eesti laskesuusatamisega. On üsna arusaamatu, kuidas saab üks suur alaliit üldse sellistes tingimustest töötada. Üks asi on muidugi see, et sekretariaat asub Otepääl, kõiksugu sponsoritest ja ärikontaktidest eemal, teine asi aga see, et kogu sekretariaat koosneb vaid ühest inimesest – peasekretär Kristjan Ojast. Tegemist on tubli mehega, kuid ühel inimesel on võimatu nii suurt spordialaliitu hallata.
Seepärast pole ka imestada, miks laskesuusatajad maadlevad alalõpmata rahaprobleemidega ning sportlastele võimalikult mugavate tingimuste loomise asemel karistatakse neid kohustusega sõita võistlustel maailma mõistes viletsate Peltoneni suuskadega. Eesti Laskesuusatamise Föderatsiooni kodulehel ripub arengukava, kus kirjutatakse oma sportlaste parima varustusega kindlustamisest. Miks siis tegelikult tegutsetakse sellele risti vastupidi?
Eesti laskesuusatamise tulevik võiks olla helge. Sotšis osalenud naiskoondislaste parimad päevad peaksid saabuma järgmisel, mõnel ka ülejärgmisel olümpial, noorteklassist on peale kasvamas veel uuem põlvkond, kes korjanud omaealiste tiitlivõistlustelt kulda ja karda.
Aga selleks, et nendest kasvaks päris tippsportlased, tuleb luua teatud tingimused – teisisõnu leida raha, et tagada neile kõik arenguks vajalik. Kui laskesuusaliidu juhid ei suuda praegust olukorda lahendada ja lasevad perspektiivikal põlvkonnal hääbuda, on see ränk kuritegu kogu Eesti spordi suhtes.