Tõnu Endreksoni abikaasa Grete nuttis rõõmust

Madis Filippov
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõnu Endreksoni abikaasa Grete (vasakult) ning olümpiahõbeda vanemad Heli ja Elmo Hiinas mehetegusid teinu auks klaase kokku löömas.
Tõnu Endreksoni abikaasa Grete (vasakult) ning olümpiahõbeda vanemad Heli ja Elmo Hiinas mehetegusid teinu auks klaase kokku löömas. Foto: Liis Treimann

Paarisaerulisel kahepaadil olümpiahõbeda võitnud Tõnu Endreksoni abikaasa Grete sõnul on hõbemedal mehele tehtud töö eest parim palk. Tõnu lähedased soovivad, et ta pärast nii suurt saavutust veidi rahulikumalt võtaks.


Endreksoni perekond jälgis meeste sõitu koos lähedastega oma Pärnu kodus. Kui Postimehe ajakirjanikud laupäeva õhtul neile külla sõitsid, ei olnud tundide möödumine rõõmujoovastust veel hajutanud. Pereisa avas pudeli vahuveini, justkui oleksime kõige oodatumad külalised.

Tegelikult võttis perekond õnnesoove ja külalisi väsimatult vastu juba hommikust alates. Tõnule elasid teleri vahendusel kaasa tema abikaasa Grete, ema Heli, isa Elmo ja perekonnatuttavad, kes neid kõikide tähtsamate võistluste juures toetavad.

Grete sõnul olid nende lootused juba enne sõitu kõrged ning ülierutava võistluse lõpp tõi rõõmupisaradki silma. «Enne võistlust meil Tõnuga juttu medali jahtimisest ei olnud, aga eks ta läks suure eesmärgiga,» tunnistas Grete. Tõnu ema ennustas pojale hõbemedalit juba päevi varem. «Mängin siin enda jaoks väikest ennustusmängu, kuhu panen kirja, mis koha meie võistlejad saavad,» rääkis Heli. «Tõnule märkisin hõbemedali ja nii läkski!»

Emotsioonid olid laes, kuid võimalus kangelasele õnne soovida avanes alles tund pärast sõitu. «Saime telefonis natuke vestelda. Ta ütles lühidalt, et on väga rahul ja kõik läks hästi,» vahendas Grete. «Ega tal rohkem aega rääkida olnud, sest ajakirjanikud ja muud kohustused nõudsid oma osa.»

Kartis meest segada


Abikaasale piisas ka neist paarist sõnast, sest võidujoovastust mehe silmist võis läbi telerigi tunnistada.

Heli rääkis pojaga pikemalt enne eelsõitu. «Tõnu küsis, mida ma sünnipäevaks soovin,» meenutas ta. «Ütlesin, et parim kink oleks tema finaali pääsemine.»

Tõnu olevat naernud ja öelnud, et selle väikese kingi saab ikka teha. Kink osutus aga arvatust suuremaks.

Tõnu suhtleb lähedastega Skype’i teel. «Ta rääkis, et tunneb meist ja oma kassist, Jossust puudust ning kuna eesmärk on täidetud, tahaks ta tegelikult juba koju sõita,» sõnas Grete. Naine tahtis alguses Tõnuga Pekingisse kaasa minna, kuid kartis abikaasat segada.

«Arutasime minekut koos ning Tõnu ütles, et ta tunneb ennast rahulikumalt, kui Eestisse jään,» möönis Grete. «Pekingis ei saaks me nagunii koos olla, sest ta lülitab ennast ju võistluste ajal muust maailmast välja.»

Grete tunnistas, et enne olümpiat möödus Tõnu jaoks terve aasta väga tiheda programmiga. «Sageli olid pikad laagrid, võistlused ning isegi tavapäevadel tegi ta trenni kaks korda päevas,» meenutas Grete. «Me pole veel rääkinud, missugused on ta plaanid pärast Eestisse naasmist.»

Okkaline tee tippu


Heli arvates peaks poeg nüüd mõnda aega veidi rahulikumalt võtma. «Soovitan tal kindlasti puhata, sest ausalt öeldes kardan natuke tema tervise pärast,» tõdes ema. «Mulle ta tunnistas, et tegelikult võiks ta ühe aasta kergemalt võtta küll ja ainult Eesti võistlustel osaleda.»

Tõnu isa Elmo meenutas poja okkalist teed tippu. «Alguses oli see kogu perele raske, sest palju pidi ise kinni maksma,» lausus Elmo. «Aga poja trenn oli meie perele alati prioriteet.»

Välisreisid olid väga kallid, aga pere hoidis muude kulude pealt kokku, et poeg saaks võistlustele minna. «Vahel ta isegi tervitas meid sõnadega «Tere, sponsorid!»,» naeris peereisa Elmo.

Heli jutustas, et Tõnu alustas tavalise puupaadi ja puuaerudega. Iga võit ja edusamm tõi talle parema varustuse ning rohkem toetajaid. «Teda aitas edasi erakordselt suur tahtejõud,» lisas Heli.

«See materiaalne kitsikus tuli talle vist isegi kasuks,» arvas Elmo. «Kui Tõnu oleks saanud kohe alguses kõike paremat, kes teab, võib-olla poleks ta viitsinudki niivõrd pingutada ja jõuda nii kaugele, kui ta täna jõudis.»

Elmo tänas Tõnu kunagisi treenereid Märt Lellet ja Mihkel Leppikut, kes isegi siis, kui Tõnu tahtis alaga lõpu teha, teda siiski edasi motiveerisid. Just nemad olevat sportlasele  vundamendi ehitanud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles