Eile pärastlõunal Eesti Olümpiakomitee kontori poole sõites valitses mu hinges lootus, et pool aastat tagasi Tartu endise spordiarsti Vitali Bernatski esitatud väidete suhtes, nagu oleks ta vahendanud mitmele Eesti tippsportlasele dopinguaineid, saab midagigi selgemaks.
Paraku kujunes dopingudoktori väidete uurimiseks moodustatud komisjoni raporti tutvustamine parajalt mõttetuks farsiks.
Ei, ma ei uskunudki, et komisjoni juht Kristjan Port paiskab EOK juhtide ja ajakirjanike ette raudkindlaid süüdistusmaterjale, mis kinnitavad Eesti spordi jaoks oluliste inimeste süüd. Ma polnud ka nii sinisilmne, et loota skandaali keskmesse sattunud sportlaste ja treenerite kohta käivate süüdistuste ümberlükkamist. Tahtsin vaid nimeliselt teada, kuidas süüdistuse alla sattunud inimesed komisjoni ees käitusid ja milliseid järeldusi kogu loost tehakse.
Tegelikult oleks EOK pidanud eilse ürituse edasi lükkama, et oodata ära komisjoni raporti lõplik, kõigi liikmete poolt allkirjastatud versioon. Mitte et see oleks tõestanud kellegi süüd, kuid see võimaldanuks rääkida kahtlusaluste reaktsioonidest lahtisemate kaartidega – kuidas üks või teine ärakuulamiskutsele reageeris ja mida ütles. Sest tegelikult ongi need detailid ainsaid, mis aitavad inimestel langetada oma mõtetes otsuse: süüdi või süütu. Päris kohtupidamist ju ei tule.
Lihtne loogika ütleb ju nii: inimene, kes aitab uurimisele igati kaasa ja kelle tegudest peegeldub siiras – mitte segamini ajada võltsi pisarakiskumisega – soov oma süütust tõestada, ongi süütu, kui aga inimene hakkab uurimisest kõrvale hoidma, väidab, et tal pole vaja ütlusi anda, kuna see teema teda ei puuduta, ning keeldub teda justkui poriga üle valanud inimesega vastandamisest, siis pigem süüdi.
Eile ei saanud avalikkus teada, kuidas käitusid komisjoniga näiteks Mati Alaver, Donald-Aik Sild või Roland Lessing, ent Pordi jutust kumas läbi, et koostööalteid polnud. Loodetavasti pole raporti lõpliku teksti ilmutamisega venitamise taga soov muuta see mittemidagiütlevalt ümmarguseks ning uue lubadusena jaanipäeva paiku avalikkusele kättesaadavaks tehtavast raportist selguvad lõpuks ka komisjonile täielikult vastu töötanud inimeste nimed. See oleks õiglane.
Olgu väidetavate patuste ja nende südametunnistusega, kuidas on, kuid kogu lool on ka teine, tulevikku suunatud pool. Eesti seadused on dopinguvastasele võitlusele jalgu jäänud ning aegade hämaruses kordasaadetud väidetavatest pattudest suurem kuritegu on tekkinud olukorra kasutamata jätmine. Tõhusa dopinguvastase võitluse tagab vaid ükskõik millise spordis keelatud ainetega tegelemise kriminaalkuriteoks nimetamine. Siis poleks kahtlusalustel võimalik tuima nahaalsusega uurimise pihta sülitada.