Kaarel Nurmsalu kinnitab, et tagasipöördumist ei ole. Kõik. Tema karjäär suusahüppajana on läbi. «Eelarvet, et teha sporti maksimaalsel tasemel, ma kokku ei saanud, poole teraga pole asjal mõtet, sellega petaksin ennast, sponsoreid ja fänne. Mind ei huvita turismireisid talikuurortidesse, vaid ainult üks: tulemus!» põrutas Nurmsalu.
Uudis, et Nurmsalu riputab hüppesuusad keldriseinale, tuli äkitselt kui suvine soojalaine. Ent ta suhtumine on alati olnud maksimalistlik – kas kõik või mitte midagi. Seni on olnud ja tulnud pigem kõik: kolm medalit juunioride MMilt, jätkuv areng suusahüppajana, mis tõi mullusel Holmenkolleni MK-etapil kuuenda koha. Stardiplatvorm 23-aastasele noormehele tipputõusmiseks missugune. Paraku ronis Nurmsalu platvormilt alla.
«Kõige kurvem ongi see, et tegin aastate pikku ära kogu musta töö, jäi veel keerata viimne vint pääsemaks poodiumile, aga... » rääkis Nurmsalu nukralt.
Loobumise põhjus on lihtne ja selge: vajaminevast 180 000 eurost jäi puudu 40 000. «Käiks jutt mõnest tuhandest, siis poleks probleemi, kuid vajaminev summa on nii suur, et seda ei pigista kuskilt välja,» selgitas Nurmsalu. «Rahaküsijal olgu mõistust. Mul on väärt sponsorid, kes toetasid mind oma võimaluste viimsel piiril. Aga nad peavad ka midagi vastu saama, ja selleks peaksin tegutsema tipptasemel. Mind ega kedagi teist ei rahulda kohad teises kümnes, seal on juba oldud. Mind ei huvita reisimine ja turism mägikuurortidesse. Mind huvitab vaid üks: tulemus!»
Eesti Vabariigis on tippsporti keeruline teha, tõdes Nurmsalu. «Reisimine ja laagrid polegi nii kallid. Maksavad spetsialistid – treener Topi Sarparanta, füsioterapeut ja hooldemees, kes aitaks ka kombinesoone õmmelda. Lisaks muu, mis pjedestaalile aitaks – teaduslik lähenemine suusahüpetele, testid, tuuletunnelid. Kui ka stipendiumid kadusid ja palkadelt tuleb hakata makse maksma... Kahju. Läksin täispangale ja põrusin.»
Arutluskäigu peale, et äkki nüüd, kuuldes otsusest, tuleb mõni firma veel appi, Nurmsalu vaid muigas: «Eestis ei hakka keegi raha vabatahtlikult sporti tooma, kui, siis mõni üksik. See on karm reaalsus.»
Aga suusaliit, kelle ülesanne peaks justkui olema sportlastele tingimusi luua? On ju Nurmsalu ilmselgelt liider, sest millal pääses mõni suusataja või kahevõistleja MK-etapil esikuuikusse?
«Ei hakka suusaliidu pihta piike pilduma,» jäi Nurmsalu rahulikuks. «Samas teadsid kõik, milline seis on ja mis juhtuda võib. Kahjuks ei suutnud keegi mind aidata.»
Nurmsalu sõnul on üks ta silm pisarais, teine naerab: «Kurb, et ilus aeg läbi sai, kuigi lõplikult oma võimeid realiseerida ma ei suutnud. Samas sain viimati suve nautida, kui olin 12 aastat vana. Nüüd võin üle pika ajal taas olla ja elada nagu tavainimene.»
Suvel asub Nurmsalu tasapisi tööd otsima, sügisel jätkab õpinguid TTÜs. «Talvel keeran kindlasti teleri Eurospordi kanalile, kui seal suusahüppeid näidatakse. Ja kahtlemata leian aega treeneri ja semu Sarparanta külastamiseks. Ei pea selleks pileteidki ostma, sest aastaid Finnairiga reisides on kogunenud piisavalt boonuspunkte, mis võimaldavad lennata Sarparanta juurde Kajaani ja tagasi.»