Pärast Inglismaa jalgpallikoondise häbiväärset 1:4 kaotust Saksamaale MM-finaalturniiri kaheksandikfinaalis on brittidel veel üks väike lohutus – lootus, et Andy Murray suudab võita Wimbledoni suure slämmi turniiri.
Jalgpallist muserdatud britid loodavad Murrayle
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meeste tennise maailma edetabelis 4. kohta hoidvalt Murraylt on suurt võitu oodatud juba viimased kaks aastat, alates ajast, mil toona 21-aastane Šotimaal Glasgows sündinud noormees 2008. aasta sügisel USA lahtistel meistrivõistlustel finaali jõudis, aga seal Roger Federerile kindlalt alla jäi.
Et aga Wimbledon on brittide au ja uhkus, on just selle turniiriga seotud nende suurimad lootused.
«Igal aastal kirjutavad lehed enne turniiri algust, et see on Murray aasta,» muigab Sohos The Golden Lioni spordibaaris töötav Lisa. «Otsitakse välja igasuguseid eksperte, kes siis räägivad, et nüüd, pärast pikka ootust, suudab Murray Wimbledoni võita.»
Viimane britt, kes Wimbledonis meeste üksikmängu võitis, oli Fred Perry, kes sai sellega hakkama 1936. aastal.
«Me oleme seda nii kaua oodanud, sellepärast hoian Andyle praegu kõvasti-kõvasti pöialt,» kinnitab Hyde Parkis kuuma suveilma nautiv Annabel. «Hakkangi varsti liikuma, läheme sõbrannaga Wimbledoni Murray mäele suurelt ekraanilt tema mängu vaatama.»
Camdenis asuva spordibaari Belushi’s ameeriklasest baarmen Patrick tõdeb, et kui jalgpalli MMi mängude ajal on pubi üldiselt rahvast üsna täis, siis tennist käivad nende juures vaatamas vähesed. «Praegu ju mäng käib, vaata ringi,» viipab ta baaris istuvate üksikute inimeste suunas. «See pole vist selline spordiala, mida pubis vaadata, aga kahtlemata tunnevad britid praegu Wimbledoni vastu suurt huvi.»
«Inimesed armastavad Murrayt,» jätkab ta. «Näiteks kui ta Prantsusmaa lahtistel mängis, oli meil siin nädal aega totaalne Murray-hullustus, aga nii kui ta kaotas, hakati teda hirmsat moodi kiruma.»
Patrick valab äsja tennist vaatama tulnud kliendile pindi õlut ja hakkab siis kõva häälega naerma. «Meil on ju Murray kohta nali ka,» selgitab ta oma naerupurske põhjust. «Nimelt – kuni Murray võidab, on ta britt, aga kui kaotab, saab temast kohe šotlane.»
Patrick tunnistab, et kuigi tema isiklikult Inglismaa jalgpallikoondise kaotuse pärast väga ei nukrutsenud, oli üldine meeleolu üsna muserdav. «Pühapäeva õhtul tühjenes pubi imekiiresti. Kõik olid sellest suurest kaotusest nii suures šokis, et läksid lihtsalt koju,» meenutab ta. «London oli sel õhtupoolikult täiesti vaikne, ma pole midagi sellist varem näinud. Nii et Murray võit mõjuks brittide haavatud hingele meeldiva palsamina.»
Sellel hetkel sekkub vestlusesse ennast Inglismaa jalgpallikoondislase Joe Cole’i heaks sõbraks nimetav kuuekümnendates eluaastates, samuti Patricku nime kandev meesterahvas.
«Täiesti võimalik, et Murray võit teeks inimestel tuju paremaks,» möönab ta. «Varem olid kõik Inglismaa koondise särkides, aga nüüd kannavad neid vaid üksikud. Lisaks rippusid pea kõikidel rõdudel ja akendel Inglismaa lipud, aga pärast seda jubedat mängu kisti lipud maha.»
Vanahärra, nimetagem teda Patrick seenioriks, rüüpab lonksu õlut ning keskendub koondise peatreeneri Fabio Capello kirumisele. «Joe Cole on mu hea semu ja ta on suurepärane jalgpallur, aga peab pingil istuma, sest see Capello ei mõista, kui hea ta on. Minu meelest tuleks ta minema lüüa.»
Kuigi vaid mõne minuti eest teatas Patrick seenior, et Murray võit oleks vapustav, leiab ta, et tegelikult on see ebatõenäoline. Siiski jõudis Murray eile poolfinaali, kui ta alistas 6:7, 7:6, 6:2, 6:2 Pantsusmaa esindaja Jo-Wilfried Tsonga.