MM-finaalturniiri suurima üllatusmeeskonna Costa Rica edulugu sai kaheksandikfinaalis Kreeka alistamisega uue peatüki.
Costa Rica ime: ühtsus kannab rikast rannikut tähtede poole
1. juuli 2014, 08:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nad pidid olema peksupoisid – meeskond, kelle arvelt kolme peale seitse MM-tiitlit võitnud jalgpalli suurriiki alagrupis väravate arvet kasvatavad. Vähemalt kõigi teiste meelest.
«Itaalia, Inglismaa ja Uruguay on kolm suurepärast meeskonda, kes võitlevad ühe koha nimel,» teatas Costa Rica väravavaht Keylor Navas enne MM-finaalturniiri algust enesekindlalt. Seda peeti praalimiseks – kuid pärast dramaatilist võitu Kreeka üle on väike, vaid nelja ja poole miljonilise rahvaarvuga Costa Rica maailma kaheksa parema jalgpalliriigi seas. Nii kaugele on varem jõudnud vaid neli neist väiksemat riiki.
Recifes peetud kaheksandikfinaalis saatis Bryan Ruiz esimest korda palli Kreeka väravaraami 52. minutil, kuid see maandus võrgus. Poolaja keskel kümnekesi jäänud Costa Rica pidas vastu kuni lisaminutiteni, alles siis tagas Sokratis Papastathopoulose löök meeleheitlikult rünnanud Kreekale – kui mitmendat korda juba! – mängu jätkumise. Lisaajal aga Kreeka costaricalaste kaitset murda ei suutnud ning penaltiseerias tõrjus Navas imelisel moel Theofanis Gekase löögi.
«Harjutasime penalteid treeningutel, seepärast meie viis lööjat täpsed olidki,» selgitas peatreener Jorge Luis Pinto võidu valemit, kui esimene rõõmupidu oli mängumurul peetud. Enne alagrupiturniiri viimast mängu Inglismaaga sõnastas ta oma meeskonna trumbid veel lihtsamalt: «Mingeid saladusi pole – oleme teinud tööd vaimse ja emotsionaalse ettevalmistuse kallal. Meie tugevus peitub meie ühtsuses,» märkis ta.
Sama võib öelda kogu Costa Rica riigi kohta. Erinevalt enamikust teistest Kesk-Ameerika riikidest, mis visklevad kodusõja ja võimuvõitluste keerises, on kunagisest vaesest Hispaania kolooniast pärast 19. sajandil saavutatud iseseisvust saanud erakordselt stabiilne riik, mille juured on sügaval demokraatia aluspõhimõtetes – igas mõttes rikas rannik, nagu riigi nimigi ütleb. Kunagine sügav vaesus säästis neid hispaanlaste massilisest sisserändest ning orjanduspõhise majanduse tekkest. Riigil pole isegi oma armeed – see saadeti laiali juba 1949. aastal.
Costaricalased on teinud palju selleks, et oma elukeskkonda säilitada – kahe aasta vanuses keskkonnaindeksi raportis asuvad nad maailmas koguni kõrgel, viiendal kohal. Mitte kuskil mujal maailmas ei leidu nii väikesel maa-alal nii vaheldusrikast loodust, sest väidetavalt elutseb riigis 10 000 ruutkilomeetril keskmiselt 615 liiki. Valitsus viljeleb ettenägelikku poliitikat, mis ärgitab maaomanikke metsi istutama ja nende eest hoolitsema ning ajal, kui paljudes Kesk- ja Lõuna-Ameerika riikides on suureks probleemiks arutu raie, Costa Ricas metsamaa protsent hoopis kasvab.
Võrdsus ja vabadus pole mitte ainult Costa Rica riigi, vaid ka Pinto viljeldava jalgpallikultuuri alustalad. Vajadusel kaitstakse ka seitsme mehega, kui kaitsvad poolkaitsjad viiemehelisele kaitseliinile appi tulevad. Ühtmoodi hästi saadakse seejuures hakkama nii mees-mehe- kui ka tsoonikaitsega. Samas on Ruiz ja Arsenali hingekirjas olev Joel Campbell igal hetkel valmis organiseerima ohtlikke vasturünnakuid.
Lisaks 1990. aastal MM-finaalturniiril 16 parema hulka jõudnud koondisele tõi teadmise, et ka Costa Rica nimelises riigis jalgpalli mängitakse, paljude eurooplaste ja küllap eestlastegi teadvusesse mees nimega Paulo Wanchope. Kunagine Mart Poomi klubikaaslane Derby Countys istub täna Costa Rica koondise treeneripingil Pinto paremal käel ning leiab, et töökus on rohkem väärt kui miski muu.
«Näitasime maailmale, et elu ei käi raha ümber,» torkas aastaid Inglismaal pallinud Wanchope pärast 0:0 viiki inglastega. «Jah, meie edu on ehk raske selgitada, kuid jalgpall ongi selline. Näiteks 2002. aastal oli Argentina üks turniiri paremaid meeskondi, aga sõitis alagrupiturniiri järel koju. 2010. aastal juhtus sama prantslastega. Meie trump on see, et 15-16 Costa Rica jalgpallurit mängib pidevalt välismaal. Nad ei karda tugevaid vastaseid,» märkis Wanchope.
Alatasa USA ja Mehhiko varju jäänud Costa Rical on võimalus riigi jalgpalliajalukku uus peatükk kirjutada laupäeval, kui kohtutakse eelmise MMi hõbedameeskonna Hollandiga. «Võitleme edasi. Ja pääseme edasi. Näeme veel ilusaid asju – ärge muretsege, me ei kavatsegi veerandfinaalis välja langeda!» andis Pinto lubaduse.